Eosinofiilia (Eosinophilia)
Kirjeldus
Eosinofiilia on seisund, mille korral organismis, tavaliselt veres või kudedes, on liiga palju eosinofiile – valgetes vererakkudes, mis mängivad olulist rolli immuunreaktsioonides, eriti parasiitide ja allergiliste reaktsioonide korral. See ei ole iseseisev haigus, vaid oluline sümptom või marker, mis viitab aluseks olevale terviseprobleemile, mis vajab tähelepanu ja diagnostikat.
Eosinofiilia tähendab eosinofiilide – teatud tüüpi valgete vereliblede – koguse suurenemist veres või patoloogilistes kudedes. Normaalselt moodustavad eosinofiilid 1–6% kogu valgetest vererakkudest (perifeerses veres). Arvutatakse absoluutne eosinofiilide arv (kogus mikroliitri kohta). Eosinofiilia diagnoositakse, kui see arv ületab 500–1500 rakku/µL olenevalt labori normivahemikest. Need rakud toodavad tugevaid põletikuvastaseid ja kahjulike organismide vastaseid ühendeid (nt peamist baalseid valke), kuid nende liigne vabastamine võib põhjustada koe kahjustust erinevates organites, näiteks nahas, kopsudes, seedekanalil ja südames. Seega on eosinofiilia sageli kaasnev nähtus allergiliste haiguste (näiteks bronhiaalse astma, atoopilise dermatiidi), parasiitide infektsioonide, autoimmuunhaiguste või mõnede verehäirete ja kasvajate korral.
- Väsimus ja nõrkus.
- Kergelt kõrgenenud kehatemperatuur (alaniilik palavik).
- Lihas- ja liigesevalu.
- Isu kaotus ja kaalulangus.
- Nahal: Sügelus, lööve, urtikaaria, põletikuline nahk (näiteks ekseem).
- Kopsudes: Köha, hingamislämbumistunne, raskused hingamisel (nagu astma).
- Seedeelundkonnas: Kõhukinnisus, kõhulahtisus, kõhuvalu, iiveldus.
- Südames: Sümptomid, mis viitavad südamepuudulikkusele või müokardiidi – rinnusvalu, hingeldus, turse.
- Mitme elundi süsteemne kahjustus.
- Südameklapi kahjustus, südamelihase paksenemine (restriktiivne kardiomüopaatia).
- Neuroloogilised sümptomid nagu nõrkuse- või tunnetushäired.
- Verenavigu riski suurenemine.
Eosinofiilia on immuunsüsteemi reaktsioon mitmetele ärritajatele. Peamised põhjused rühmitatakse: 1) Allergilised haigused: Atopiline dermatiit, rinnalääts, allergiline riniit. 2) Parasiidide infektsioonid: Soorihmussid, giardia, tropikalised parasiidid. 3) Autoimmuunhaigused ja põletikulised seisundid: Nt Krooni haigus, artriidid. 4) Mõned kasvajad: Lümfoomid, müeloproliferatiivsed häired, hüpereosinofiilne sündroom, mõned pahaloomulised kasvajad. 5) Ravimid: Mõned antibiootikumid, ravimid epilepsia või hingamisteedeliste põletike raviks võivad põhjustada ravimipõhist eosinofiiliat. 6) Mõned haruldased geneetilised haigused (nt eosinofiiline gastriit). Riskitegurite hulka kuuluvad reisimine piirkondadesse, kus on levinud parasiidid, teadaolevad allergiad, perekonnaline eelsoodumus teatud haigustele ning mõningate ravimite regulaarne kasutamine.
Eosinofiilia avastatakse sageli juhuslikult tavalise vereproovi (hemogrammi) analüüsil, mis näitab valgete vererakkude üksikasjalikku jaotust (diferentsiaalne verelibleloend). Diagnostiline tee on suunatud aluseks oleva põhjuse leidmisele: 1) Põhjalik anamnees ja kehauuring: Sümptomite hindamine, reisi- ja ravimiallugu. 2) Veretestid: Täpsem eosinofiilide absoluutarvu määramine, IgE taseme kontroll (allergia marker), parasiitidevastaste antikehade testid, mõnel juhul geneetilised testid. 3) Piltdiagnostika: Rindkere röntgen või KT kopsude ja rinnaelundite hindamiseks. 4) Kudebiopsiad: Kui kahtlustatakse koe eosinofiiliat (nt seedetraktis, nahas), võetakse biopsia koeproovi. 5) Luuüdibiopsia: Kui kahtlustatakse vereloomehäiret või mütoloogilist haigust, tehakse luuüdibiopsia, et hinnata vererakkude teket. Diagnoos on mitmeotstarbeline protsess, mis nõuab sageli mitme spetsialisti (teraapiaarsti, hematoloogi, immunoloogi, allergoloogi) koostööd.
Eosinofiilia ravi sõltub täielikult selle põhjustajast. Eesmärk ei ole lihtsalt eosinofiilide arvu langetada, vaid ravida aluseks olevat haigust või kõrvaldada põhjus. 1) Aluseks oleva haiguse ravi: Allergia korral – antihistamiinid, kortikosteroidid, allergenivältimine. Parasiitide infektsiooni korral – vastased parasiidiravimid. Autoimmuunhaiguste puhul võidakse kasutada immunosupressante. 2) Spetsiifiline eosinofiilia ravi: Kui eosinofiilia põhjustab olulist kahjustust (nt hüpereosinofiilne sündroom), kasutatakse glükokortikosteroide (nt prednisoloon) esmase ravinina. Kui steroidid ei mõju, võidakse kasutada monoklonaalseid antikehi (mepolitsumaab – anti-IL-5), mida suunatakse otse eosinofiilide tekkele. Teised võimalused on mõned tsütostaatikumid (nt hüdroksükarbamiid) või interferon-alfa. 3) Toetusravi: Sümptomaatiline ravi, näiteks sügeluse leevendamine, hingamisteede laiendajad astma korral. Ravi tuleb jälgida regulaarsete veretestidega eosinofiilide taseme kontrollimiseks ja ravi tõhususe hindamiseks.
Eosinofiilia ennast patsient tavaliselt ei tunne. Kuid on olulised olukorrad, mis nõuavad arstliku konsultatsiooni: 1) Kui veretulemustes avastatakse eosinofiilia juhuslikult, isegi kui puuduvad sümptomid. 2) Kui ilmnevad püsivad ja seletamatud sümptomid nagu tugev sügelus, lööbe ilmnemine, pidev köha või hingamisraskused, korduvad kõhuhädad või selgelt põhjendamatu väsimus. 3) Eriti oluline on kiire konsultatsioon, kui esinevad märgid raske või kiiresti progresseeruva haiguse kohta: järsk hingamisraskus, rinnusvalu, südame löögisageduse häired, näonahk või jäsemete turse, tundlikkuse kaotused või lihasenõrkused. Need võivad viidata eosinofiilide põhjustatud südame- või närvikahjustusele ja nõuavad kiiret eriarsti (kardioloogi, neuroloogi) sekkumist.