Enteropaatiline artriit

Enteropaatiline artriit on liigeste põletik, mis tekib krooniliste põletikuliste soolehaiguste (KPSH) taustal. See on nn seronegatiivne spondiloartropaatia, mis tähendab, et vereproovides ei leita tüüpilisi reumatoidartriidiga seotud antikehi (nagu reumato faktor). Haiguse puhul on soole ja liigeste põletik tihedalt seotud – soole põletik võib käivitada või süvendada liigeste sümptomeid ja vastupidi. Enamasti mõjutab artriit perifeerseid liigeseid (näiteks põlvi, randmeid) või selgroogu (selgroopõletik). Haigus ei ole naklik, kuid sellel on selge geneetiline komponent, mis seostub näiteks HLA-B27 antigeeniga.

Enteropaatilise artriidi täpset põhjust ei teata, kuid seda peetakse immuunse sekkumise tulemuseks, kus organism ründab oma kudesid. Peamised riskitegurid ja seotud tegurid on:

• Aluseks olev põletikuline soolehaigus: Crohni tõbi ja haaviksoolepõletik on peamised põhjuslikud seisundid.
• Geneetiline kalduvus: Spetsiifiliste geenivariantide, eriti HLA-B27 antigeeni olemasolu suurendab oluliselt haigestumise riski.
• Immunnsüsteemi häired: Soole limaskesta läbipääsetavuse suurenemine võib viia põletikuliste ainete lekkimiseni vereringesse, mis käivitab põletikureaktsiooni liigestes.
• Keskkonnategurid: Näiteks suitsetamine võib süvendada nii soolehaiguse kui ka artriidi käiku.
• Infektsioonid: Mõned sooleinfektsioonid võivad olla käivitavaks teguriks geneetilist kalduvust omavatel indiviididel.

Enteropaatilise artriidi diagnoosimine nõuab multidisciplinaarset lähenemist, mis hõlmab reumatoloogi ja gastroenteroloogi koostööd. Diagnostilised meetodid sisaldavad:

• Põhjalik anamnees ja füüsiline uuring: Sümptomite hindamine, liigeste ja selgroo kontroll.
• Vereanalüüsid: Põletikumarkerite (nagu C-reaktiivne valk, ESR) tase, hemoglobiini tase aneemia tuvastamiseks. Reumato faktor ja tsitrullineeritud peptiidide antikehad (anti-CCP) on tavaliselt negatiivsed.
• Pildidiagnostika: Röntgen, magnetresonantstomograafia (MRT) või ultraheli liigeste ja sakroiliiaaliigeste seisundi hindamiseks, et tuvastada põletikku või kahjustusi.
• Sooletrakti uuringud: Kolonoskopia või gastroskopia koos biopsiatega on olulised aluseks oleva põletikulise soolehaiguse kinnitamiseks ja seostamiseks liigeseisundiga.
• Liigesevedeliku analüüs: Artrotsentees (vedeliku eemaldamine liigesest) võib olla vajalik teiste artriitide välistamiseks.

Ravi eesmärk on kontrollida nii soole kui ka liigeste põletikku, leevendada valu, säilitada liigeste liikuvus ja vältida püsivaid kahjustusi. Ravi põhineb individuaalsel lähenemisel ja võib sisaldada:

• Põletikuvastased mittesteroidsed valuvaigistid (NSAID): Kasutatakse ettevaatlikult, kuna need võivad soolehaigust süvendada. Valikulised selektiivsed COX-2 inhibiitorid võivad olla turvalisemad.
• Põletikuvastased ravimid soolehaigusele: Aminosalitsülaadid (nagu mesalasiin) võivad aidata mõlemat süsteemi.
• Kortikosteroidid: Lühiajaline kasutamine valu ja põletiku kiireks kontrollimiseks nii sooles kui liigestes.
• Tavapärased sünteetilised põletikuvastased ravimid (DMARD): Meetotreksaat või sulfasalaasiin võivad olla efektiivsed pikaajaliseks kontrolliks.
• Bioloogilised ravimid (TNF-α inhibiitorid): Ravimid nagu infliksimab, adalimumab või golimumab on väga efektiivsed nii raskete soole- kui liigestehaiguste korral, kuna sihtivad spetsiifilisi põletikutekitajaid.
• Füüsikaterapia ja harjutused: Regulaarsed liigutusharjutused, jõutreening ja vesiharjutused aitavad säilitada liigeste funktsiooni ja vähendada jäikust.
• Elustiili muutused: Tasakaalustatud toitumine, suitsetamisest loobumine, stressi haldamine ja piisav puhkus on olulised abimeetodid.

On oluline otsida spetsialistlikku abi järgmiste murede tekkimisel:

• Krooniline kõhuvalu või kõhulahtisus, eriti kui see on kaasnenud verega.
• Püsiv või halvenev liigeste valu, turse või jäikus, eriti hommikuti.
• Seljavalu, mis ei leevene puhates või halveneb öösiti.
• Silmapunetuse, valgustundlikkuse või nägemishäirete ilmnemine, mis võivad viidata silmapõletikule (uveiidile).
• Üldine tervise halvenemine, sealhulgas äge kaalulangus või kurnav väsimus.

Kui teil on juba diagnoositud põletikuline soolehaigus ja teil tekivad liigese- või seljasümptomid, on oluline sellest teavitada nii oma gastroenteroloogi kui reumatoloogi. Kiire sekkumine võib aidata vältida püsivaid liigese- või selgrookahjustusi.