Basofiilia

Basofiilia on vereseisundi muutus, mida iseloomustab basofiilide – ühte tüüpi valgete vereliblede – suurenenud kontsentratsioon perifeerses veres. Basofiilid toodavad aineid nagu histamiin ja hepariin, mängides olulist rolli organismi kaitsereaktsioonides, eriti allergilistes reaktsioonides ja põletikulistes protsessides. Nende arvu püsiv tõus üle normi viitab tavaliselt sellele, et organism reageerib aktiivselt mingile ärritajale, põletikule või talitleb häiritult, näiteks mõne verehaiguse korral. See on oluline diagnostiline marker, mis nõuab täpsemat uurimist.

Basofiilia tekib mitmel põhjusel, mis põhjustavad basofiilide tootmise või vabanemise suurenemist luuüdist. Peamised põhjused ja riskitegurid hõlmavad:

• Allergilised reaktsioonid: Toidu-, ravimi- või muu allergia.
• Põletikulised ja autoimmuunhaigused: Näiteks revmatoidartriit, ulceratiivne koliit.
• Kroonilised infektsioonid.
• Müeloproliferatiivsed häired (MPN): Haigused, kus luuüd toodab liiga palju vereliblesid (nt krooniline müelogeenne leukeemia, polütsüteemia vera).
• Mõned endokriinsed häired: Eelkõige hüpotüreoos (kilpnäärme alatalitlus).
• Ravimite mõju: Mõned hormoonravimid (erinevad östrogeenid).
• Verehaigused: Näiteks raudpuudulikkuse aneemia või hemolüütiline aneemia.

Basofiilia diagnoositakse vereanalüüsi (verelibloosutuse) abil, mis näitab basofiilide protsentuaalset või absoluutset arvu. Norm on tavaliselt alla 1-2% valgetest verelibledest või alla 0,2 x 10⁹/L. Kui tulemused on püsivalt kõrgemad, on vaja põhjalikumat uuringut põhjuse leidmiseks:

1. Põhjalik anamnees ja füüsiline uuring: Sümptomite ja riskitegurite hindamine.

2. Täiendavad vereanalüüsid: Müeloperoksidaasi, IgE (immunoglobuliin E) taseme mõõtmine, rauametabolismi uuringud, kilpnäärme funktsiooni testid (TSH).

3. Luuüdibiopsia: Võib olla vajalik, kui kahtlustatakse müeloproliferatiivset häiret või teist luuüdihaigust.

4. Spetsiifilised testid: Allergiatestid, põletikumarkerid (nagu CRP) või geneetilised testid (nt BCR-ABL1 geeni testimine).

Kuna basofiilia on sümptom, suunatakse ravi selle aluseks oleva põhihaiguse korrigeerimisele. Raviplaan sõltub täielikult diagnoosist.

• Allergiate korral: Allergeeni vältimine, antihistamiinid, kortikosteroidid.
• Põletikuliste haiguste korral: Põletikuvastased ravimid, immunomodulaatorid.
• Müeloproliferatiivsete häirete korral: Sihtravimid (nud türosiinkinaasi inhibiitorid), interferoon, kemoteraapia või luuüdi siirdamine rasketel juhtudel.
• Hüpotüreoosi korral: Kilpnäärme hormooni asendusravi.
• Ravimite põhjustatud basofiilia korral: Ravimi annuse kohandamine või asendamine (alati arsti juhendamisel).

Ravi edukus hinnatakse nii alushaiguse kliinilise parenduse kui ka basofiilide taseme normaliseerumise järgi korduvatel vereanalüüsidei.

Pöörduge arsti poole, kui:

• Teil on juba teadaolev basofiilia vereanalüüsi tulemustes, isegi kui puuduvad sümptomid, et leida selle põhjus.
• Teil on püsivad või korduvad sümptomid nagu seletamatu sügelus, nahalööbed, palavik, väsimus või luuvalud.
• Teil on diagnoositud haigus (nt allergia, kilpnäärme häire, krooniline müelogeenne leukeemia), mis võib põhjustada basofiiliat, ja teil tekivad uued või süvenevad sümptomid.

Oluline on teada, et basofiilia ise ei ole kiireloomuline seisund, kuid see võib olla "punane lipp", mis näitab vajadust põhjalikuks meditsiiniliseks hindamiseks.