Avatise nurga glaukoom

Kirjeldus

Avatise nurga glaukoom on silmahaigust, milles toimub pikkamisi nägemisnärvi (retina närvikiu) kahjustumine, mis põhjustab nägemise aeglast ja pöördumatut halvenemist. See on üks levinumaid glaukoomi vorme ja sageli kulgeb esialgu ilma märgatavate sümptomiteta, mistõttu seda nimetatakse vahel "vaikseks varasiks". Õigeaegne avastamine on hädavajalik selleks, et vältida püsivat nägemiskadud.

Mis on Avatise nurga glaukoom?

Avatise nurga glaukoom on krooniline haigus, mida iseloomustab silma siserõhu püsiv või korduv tõus. Erinevalt suletud nurga glaukoomist on vedeliku äravooluteed (silmakoda ehk kammerkoda) anatoomiliselt avatud, kuid vedelik (veevesi) ei pääse piisavalt kiirelt välja. See toob kaasa rõhu akumuleerumise silmas, mis surub vastu ja kahjustab aja jooksul nägemisnärvi tundlikke kiuid, eriti nende äärtes (perifeeriast). Selle tagajärjel väheneb perifeerne nägemine ning kui haigust ei ravita, võib see edasi areneda keskse nägemise kaotusele ja pimeduseni.

Sümptomid

Esialgsed märgid

Sümptomeid peaaegu kunagi esialgses staadiumis ei esine – haigus avastatakse sageli juhuslikult silmaarsti kontrollkäigul.
Perifeerse nägemise aeglane ja märkamatult kulgev kitsenemine, mida inimene ei pruugi tähele panna.

Edasistumisega kaasnevad sümptomid

Tunnetus, nagu vaataks läbi toru (nn "torunägemine") – nägemisväli on keskelt terav, kuid ääred on hägustunud või puuduvad.
Öösel või halbades valgustingimustes nägemise raskused.
Pidev või korduv peavalu, mis on tihti kerge või mõõdukas.
Silma ümbruse ebamugavustunne või vähevilgav valu.
Heledate valgusallikate ümber värviliste ringide (halode) nägemine võib esineda, kuid see on harvem.

Põhjused ja riskitegurid

Avatise nurga glaukoomi täpset põhjust ei tunta, kuid peamiseks mehhanismiks on silma siserõhu tõus, mis on seotud veevee takistunud äravooluga läbi silmakoda filtritsooni. Riskitegurid, mis suurendavad haiguse tekkimise tõenäosust:

Vanus: Risk suureneb oluliselt pärast 40. eluaastat ja veelgi enam pärast 60.
Perekondlik anamnees: Sugulastel (eriti emal, isal, õel-vendadel) diagnoositud glaukoom suurendab ohtu märgatavalt.
Kõrge silmarõhk: See on peamine riskitegur, kuigi mitte kõigil silmarõhu tõusu põdejatel areneb glaukoom.
Rassiline taust: Aafrika päritolu inimestel on haigus sagedasem ja võib areneda nooremas eas ning kulgeda raskemalt.
Südamelihase ja veresoonkonna haigused: Näiteks hüpertensioon, diabeet või vereringehäired.
Müoopia: Lühinägelikkus (eriti kõrge astmega).
Silma ehituse või vigastuse tunnused: Õhuke sarñkest, silma trauma või pikaajaline kortikosteroidide (steroidide) kasutamine silmadele (nt tilgad) või suusiseseks tarvitamiseks.

Diagnostika

Diagnoos põhineb silmaarsti täielikul silmaülevaatusele, sest sümptomid on tihti puudulikud. Põhilised uuringud hõlmavad:

1. Tonomeetria: Silma siserõhu täpne mõõtmine. Normaalseks loetakse vahemikku 10–21 mm Hg, kuid glaukoom võib areneda ka madalama rõhu korral.

2. Oftalmoskoopia: Silmaarst hindab fundust (silmapõhja), et näha nägemisnärvi pea (ketta) kuju, värvi ja suurust, otsides kahjustuse märke.

3. Perimeetria: Nägemisvälja test. See kaardistab nägemisnärvi poolt tekitatud kahjustuse ulatuse ja ulatuse, tuvastades nägemisvälja puudulikkuse alasid (skootomeid).

4. Gonioskoopia: Spetsiaalse läätsega kontrollitakse, et kinnitada nurk on tõepoolest avatud ning välistada teised glaukoomi vormid.

5. Paksusmõõtmine (pahhimomeetria): Sarñkonna paksuse mõõtmine, kuna see võib mõjutada silmarõhu mõõtmise täpsust.

6. Optiline koherentstomograafia (OCT): Tehniline meetod, mis võimaldab täpselt mõõta ja jälgida aja jooksul nägemisnärvi kiu (kihtede) paksust, et tuvastada kahjustust varakult.

Ravi

Avatise nurga glaukoomi ravifookus on silma siserõhu alandamine, et peatada või aeglustada nägemisnärvi kahjustumist. Ravi on peamiselt elukestev. Valikuid on mitu:

Silmapiigad (antiglaukoomsed tilgad): Need on esmaseks raviks. Nad alandavad rõhku, vähendades veevee tootmist või parandades selle äravoolu. Oluline on neid regulaarselt ja vastavalt arsti ettekirjutusele tilgutada.
Laserterapia: Levinumad meetodid on selektiivne laser trabekuloplastika (SLT) või argonlaser trabekuloplastika (ALT). Laseriga tehakse mikroskoopilisi märke silmakoda filtreerivas alas, et parandada vedeliku äravoolu. Efekt võib olla ajutine.
Kirurgia: Kui ravimid ja laser ei ole piisavad, võidakse kasutada kirurgilisi meetodeid, nagu trabekulektoomia. Selle käigus luuakse uus tee vedeliku äravooluks. Mõnikord paigaldatakse implant või sisselõike (stent), mis aitab vedelikul voolata.

Lisaks ravile on oluline regulaarne jälgimine silmaarsti poolt, et kontrollida haiguse edenemist ja raviefektiivsust. Tervislik eluviis, sealhulgas regulaarne füüsiline aktiivsus (arstiga kooskõlastatult), suitsetamisest loobumine ning tervislik toitumine võivad olla toetavad tegurid.

Millal pöörduda arsti poole?

Kuna haigus on esialgu sümptomiteta, on regulaarsed silmaülevaatused hädavajalikud, eriti riskirühma kuuluvatel inimestel (vanemad kui 40, glaukoomiga perekonnas).Pöörduge oma silmaarsti või perearsti poole viivitamatult, kui teile ilmnevad järgmised märgid:

Äkiline nägemise halvenemine või äkiline nägemise kaotus, mis on silmahaiguse hädaolukord.
Tugev silmavalu koos iivelduse või oksendamisega – see võib viidata glaukoomi teisele vormile (sulg-nurga glaukoomile).
Tunnetus, nagu näeks läbi kitsast toru (torunägemine).
Äkiline helendavate ringide (halode) ilmumine valgusallikate ümber.

Peamine sõnum on ennetamine: kui teil on riskitegureid, pidage kinni soovitatavatest ülevaatusintervallidest (nt iga 1–2 aasta tagant pärast 40. eluaastat või arsti soovitusel sagedamini), isegi kui teil ei ole ühtegi sümptomit.