Astrotsütoom
Kirjeldus
Astrotsütoom on peaajus tekkev glioom, mis põhineb astrotsüütidel – tähtkujulistel gliarakkudel. See on üks levinumaid peaaju kasvajaid, mis võib tekitada tõsiseid neuroloogilisi häireid, kuid tänapäevaste ravimeetoditega on võimalik elukvaliteeti oluliselt parandada.
Astrotsütoom on kesknärvisüsteemi kasvaja, mis areneb spetsiaalsetest toetavatest rakkudest – astrotsüütidest. Need rakud moodustavad võrgustiku, mis toetab ja toidab ajus ja seljaajus neuroneid. Kasvajad liigitatakse Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) süsteemi järgi I kuni IV astmesse, kus I on kõige aeglasemalt kasvav ja vähem agressiivne ning IV (glioblastoom) on kõige kiiremini kasvav ja raskem vorm. Astrotsütoom võib tekkida peaaju erinevates osades, sealhulgas suurajus, väikeajus või ajutüves, mis määrab ka sümptomite iseloomu.
- Püsiv või halvenev peavalu, eriti hommikul või lamamise järel
- Ihu- või näonihmestus, mis võib olla piirkondlik
- Keerulised pea- või silmaliigutused, nägemishäired (näiteks kahekordne nägemine)
- Peapööritus ja tasakaalutuse tunded
- Kõnehäired (afasia) või raskused sõnade leidmisega
- Mälu- või kontsentratsioonihäired ning isiksuse muutused
- Liikumishäired, halvatus või koordinatsiooniprobleemid
- Haigushood (ranne), mis on sage nähtus juhtivas ajuosas olevate kasvajate puhul
Astrotsütoomi täpsed põhjused on siiani teadmata, kuid arvatakse, et see tekib astrotsüütide rakkude põhilistes mutatsioonides. Teadaolevad riskitegurid hõlmavad: geneetilisi haigusi, nagu neurofibromatoos tüüp 1 (NF1) või Li-Fraumeni sündroom; ioniseeriva kiirguse (nagu varem saadud kiiritusravi) kokkupuudet. Vanus on oluline tegur – madalama astme astrotsütoomid esinevad sagedamini lastel ja noorukitel, samas kõrge astme glioblastoom on sagedasem vanemates vanuserühmades. Enamikul juhtudel ei ole haigust seostatav konkreetse eluviisi või keskkonnateguriga.
Astrotsütoomi kahtluse korral viib neuroloog läbi põhjaliku neuroloogilise uuringu, kontrollides refleksse, tunnetust, tasakaalu ja kõnet. Põhiline pildidiagnostika meetod on magnetresonantstomograafia (MRT), mis võimaldab täpselt näha kasvaja suurust, asukohta, struktuuri ja seda, kuidas see mõjutab ümbritsevaid ajukude. Kontrastaine abil saab hinnata kasvaja veresoonte aktiivsust. Mõnikord kasutatakse ka arvutitomograafiat (KT). Lõpliku diagnoosi ja kasvaja astme määramiseks on vajalik kudede histoloogiline analüüs, mis saadakse tavaliselt stereotaktilise biopsia või kirurgilise eemaldamise käigus.
Ravi strateegia sõltub täielikult kasvaja WHO astmest, selle asukohast ja patsiendi üldtervisest. Madalama astme (I-II) astrotsütoomide puhul võib piisata täielikust kirurgilisest eemaldamisest, mis on sageli tervendav. Kõrgema astme (III-IV) kasvajate puhul on ravi kompleksne ja hõlmab tavaliselt maksimaalset ohutut kirurgilist eemaldamist, millele järgneb kiiritusravi ja keemiaravi (näiteks temozolamiidiga). Tänapäeval rakendatakse üha rohkem ka sihtmärgiravi, mis ründab spetsiifilisi kasvajarakkude mutatsioone, ja immunoterapiat. Oluline on ka toetav ravi, mis hõlmab tursevastaseid ravimeid (steroide), valu- ja haigushoogude ravimist ning erinevaid taastusravi vorme (füsio-, kõne- või ergoterapiat).
Neuroloogilise konsultatsiooni vajadus on kiireloomuline, kui ilmusid uued ja püsivad sümptomid, nagu: tugev või aina halvenev peavalu, mis ei leevene tavaliste valuvaigistitega; järsk või progresseeruv nägemis-, kuulmis- või kõnehäire; uued liikumishäired, halvatus või koordinatsiooniprobleemid; esmakordsed haigushood või olulised mälu- ja isiksusemuutused. Eriti oluline on kiire reaktsioon laste puhul, kui lisaks peavalule ilmneb oksendamine, unisus või käitumismuutused. Esmalt tuleks pöörduda perearsti või neuroloogi poole, kes suunab edasi vajadusel.