Astma

Astma on krooniline hingamisteede põletikuline haigus, mida iseloomustab bronhiteede (õhutorude) liigne tundlikkus ja kitsenemine (bronhokonstriktsioon). Põletikuline protsess põhjustab hingamisteede seinte paksenemist, lihaste kokkutõmbumist ning tihti ka liigset lima eritumist. See takib õhu vaba liikumist sisse ja välja kopsudest. Haigus kulgeb sageli hooletaliselt – sümptomid võivad paastuda ja siis ägeneda n-ö astmahoogude (räägu) näol, mida võivad vallandada erinevad ärritajad. Kuigi astmat ei saa praeguses meditsiinis täielikult ravida, on seda tänapäeva ravimeetoditega väga efektiivselt võimalik kontrollida, võimaldades enamikul patsientidel elada aktiivset ja täisväärtuslikku elu.

Astma täpne põhjus ei ole teada, kuid see on seotud kompleksse geneetilise ja keskkonnategurite koosmõjuga. Põhiline on põletikuline reaktsioon hingamisteedes, mis muutuvad ülitundlikuks (hüperreaktiivseks). Peamised ärritajad (käivitajad), mis võivad põhjustada rägu, on: levinud allergeenid (tolmulestad, loomaniidid, õietolm, hallituse seenespoorid), viiruseinfektsioonid (näiteks külmetushaigused), füüsiline koormus, külm õhk, suits (sh tubakasuits), tugevad lõhnad (parfüüm, kemikaalid), õhusaaste, mõned ravimid (nagu aspiriin või mittesteroiidsed põletikuvastased ravimid) ja emotsionaalne stress. Riskitegurite hulka kuuluvad perekonnaline eelsoodumus (atest leidub teisi allergiahaigeid), teiste allergiliste haiguste (nt atoopilise dermatiidi, allergilise nohu) olemasolu, lapsepõlve suitsuga kokkupuude, ülekaalulisus ning teatud töökeskkonnad, kus ollakse kokkupuutes keemiliste ainetega või ärritajatega.

Astma diagnoosimine põhineb põhjalikul anamneesil, füüsilisel läbivaatusel ja spetsiaalsetel hingamisfunktsiooni uuringutel. Arst küsib sümptomite iseloomu, sageduse ja seose kindlate käivitajatega kohta. Oluline on ka perekonna haiguste ajalugu. Peamine diagnostiline meetod on spiromeetria, mis mõõdab sisse- ja väljahingatava õhu mahtu ja kiirust. See test aitab hinnata hingamisteede kitsenemist. Enne ja päret bronhilahusti (bronhodilataatori) manustamist tehtud spiromeetria võib näidata olulist paranemist, mis on astmale iseloomulik. Muud võimalikud uuringud hõlmavad võimendusprooviga spiromeetriat (näiteks metaholiini- või koormusproov), allergiateste (nahatestid või vereanalüüs spetsiifiliste IgE-de määramiseks) ja mõnikord rindkere röntgenipilte teiste haiguste välistamiseks. Mõned patsiendid võivad kasutada ka kodus võid mõõtmiseks voolukiiruse mõõturit (voolumõõturit), et jälgida hingamisfunktsiooni muutusi.

Astma ravi on suunatud sümptomite kontrollile, rägude ärahoidmisele ja hingamisfunktsiooni normaalseks hoidmisele. Ravipõhimõte põhineb astma raskusastmel. Kasutatakse peamiselt kahte tüüpi inhalatsiooniravimeid: 1) Pika toimega kontrollravimid (näiteks glükokortikoidid, pika toimega beetamimetikud), mida kasutatakse regulaarselt pikaajaliseks põletiku maha surumiseks ja sümptomite ärahoidmiseks. 2) Kiire toimega päästveravimid (lühitoimelised beetamimetikud), mida kasutatakse vajadusel ägeda rägu leevendamiseks. Raskematel juhtudel võidakse kasutada ka süsteroide tabletina, bioloogilisi ravimeid või teisi spetsiifilisi preparaate. Ravi lahutamatu osa on ka käivitajate vältimine (nt allergia kontroll, suitsust loobumine) ning regulaarne füüsiline aktiivsus, mis aitab parandada kopsude tervist. Igal patsiendil peaks olema koos arstiga koostatud individuaalne astma toimikava, mis selgitab, kuidas ravimeid regulaarselt kasutada ja mida teha ägeda halvenemise korral.

Arsti juurde tuleks pöörduda, kui esinevad pidev või korduv köha, vile hingamisel või hingamisraskused, eriti kui need segavad igapäevast tegevust või und. Vajadus päästveravimi kasutamiseks rohkem kui kaks korda nädalas (välja arvatud enne füüsilist koormust) viitab halvale kontrollile ja vajadusele ravi korrigeerimiseks. TULEB VÕTTA ÜLIKIIRESTI ÜHENDUST ARSTI VÕI KIIRABIGA, kui esinevad järgmised erakorralised olukorrad (astma ränga ägenemise märgid): päästveravim aitas vaid lühikest aega või ei aita üldse; hingamine on äärmiselt raske (võimatus rääkida lauseid lõpuni); huuled või sõrmed sinakaks muutuvad (tsüanoos); süda lööbid väga kiiresti või ärevus; intensiivne rindkere valulikkus; vaimse selguse vähenemine, uimasus. Need on eluohtliku seisundi märgid, mis vajavad kohest erakorralist meditsiinilist abi.