Aplastiline aneemia
Kirjeldus
Aplastiline aneemia on haruldane, kuid eluohtne vereloomundishaigus, mille puhul luuüdi ei tooda piisavalt uusi vererakke. See toob kaasa raskeda aneemiat, infektsioonide suurenemist ja verejookse. Ýigeaegne diagnoos ja ravi on selle haiguse korral äärmiselt olulised.
Aplastiline aneemia on vereloomundishaigus, mille puhul inimese luuüdi – pehme kude luudelüüsis – muutub 'apoplastiliseks' ehk mittetootvaks. Tavaliselt toodab luuüdi pidevalt uusi punaseid vereliblesid, valgeid vereliblesid ja vereliistakuid. Aplastilise aneemia korral see loomisprotsess häirub või peatub täielikult. Selle tulemusena väheneb vereringes oluliselt kõigi kolme tüüpi vererakkude arv (pansütopeenia), mis põhjustab aneemiat, immuunsüsteemi nõrgestumist ja verejooksevõimetust. Haigus ei kahjusta otseselt teisi organeid, kuid nende talitlust mõjutavad vererakkude puudus ja selle tagajärjed.
- Pidev väsimus ja nõrkus
- Lühidamine
- Kahvatus nahk ja limaskestad
- Peavalu
- Raputusüdi (südametöö häired)
- Sagedased ja pikenevad infektsioonid
- Kõrge palavik
- Igemete ja naha põletikulised muutused
- Kergesti tekivad siniloomused
- Igenedes verejooksud
- Ninaverejooks
- Verejooksud nahal (punktilised vereplekid ehk peteegiad)
- Pikenenud verejooksuvõime vigastuste korral
Enamikul juhtudel (u 70%) on aplastilise aneemia põhjus teadmata (idioopaatiline). Teadaolevad põhjused ja riskitegurid jagunevad kahte rühma: omased ja sooritatud. Omastest põhjustest on olulisimad pärilikud sündroomid, nagu Fanconi aneemia. Sooritatud põhjused hõlmavad teatud ravimite või kemikaalide (nt benseen, teatud pestitsiidid) mõju, ioniseerivat kiirgust (nt vähiradioterapia) ja viiruste nakatumist (nt Ebarriviirus, hepatiidiviirused). Mõnikord võivad luuüdi raskesti kahjustada ka autoimmunnsüsteemi reaktsioonid, kus organism ründab oma luuüdi rakke.
Aplastilise aneemia kahtlus tekib tüüpiliste sümptomite ja täieliku vereprofiili (verepilt) tulemuste põhjal, mis näitab kõigi vererakkude liikide arvu langust (pansütopeeniat). Lõplik diagnoos kinnitatakse luuüdi biopsia ja aspiraatsiooniga. Selle protseduuri käigus võetakse luuüdiproov (tavaliselt puusaluust), mida uuritakse mikroskoobiga. Luuüdipatriis näitab tüüpiliselt rakutu (aoplastilise) või rakkudest väga vaese koe ning kinnitab haiguse olemasolu. Lisaks tehakse uuringud, et välistada teised pansütopeeniat põhjustavad haigused (nt mielodüsplastiline sündroom, suurte vereliblede lümfoom).
Ravi sõltub haiguse raskusastmest ja patsiendi vanusest. Peamised ravivõtted on: 1) Immunosupressiivne ravi – kasutatakse ravimeid (nt tsüklosporiin, antütümotsüteet globuliin), mis pärsivad immuunsüsteemi, kui haigus on autoimmuunse iseloomuga. 2) Kasvufaktorid – ravimid, mis stimuleerivad luuüdi tootmist. 3) Allogeenne luuüdi- või tüvirakkude siirdamine – see on nooremate patsientide puhul raske haigusvormi korral kõige tõhusam ravi, mis võib haiguse täielikult parandada. 4) Toetusravi – hõlmab regulaarseid vere- ja vereliistakute ülekandeid ning antibiootikume infektsioonide ennetamiseks või raviks.
On oluline konsulteerida kohe arstiga, kui ilmnevad järgmised 'punased lipud' või sümptomid: pidev ja ülejõu käiv väsimus, mis ei parane puhkuse järel; põhjendamatu kõrge palavik või sagedased infektsioonid; lihtsate vigastuste või surumise järel tekkivad suured siniloomused; nina- või igeveritsused, mis on raske peatada; nahal ilmuvad väikesed punased või lillad vereplekid (peteegiad); püsiv peavalu või südamerütmihäired. Need võivad viidata vererakkude tõsisele puudusele, mis nõuab kiiret meditsiinilist hindamist.