Annulaarne granuloom
Kirjeldus
Annulaarne granuloom on tavaliselt kahjutu, kuid esteetiliselt häiriv nahaseisund, mida iseloomustavad selgete piiridega rõngakujulised lööbed. See ei ole nakkav ega tekita tervisele otsest ohtu, kuid võib põhjustada muret välimuse pärast. Paljudel juhtudel lahkub haigus iseenesest, kuid mõnel patsiendil võib see kesta aastaid.
Annulaarne granuloom on krooniline põletikuline nahareaktsioon, mille korral nahas ja vahel sügavamas koe kihis tekivad granuloomid – väikesed immuunrakkude (nt makrofaagide ja limfotsüütide) kogumikud. Need granuloomid häirivad kollageeni jaotust ning põhjustavad iseloomulikke rõngakujulisi või kaarekujulisi muutusi naha pinnal. Haigus puudutab peamiselt naha, harvemini võib see ilmneda sügavamal (sügav annulaarne granuloom). Täpne haigusmehhanism on teadmata, kuid seda peetakse sageli viivitatud tüüpi ülitundlikkusreaktsiooniks, mida võivad käivitada mitmesugused tegurid.
- Väikesed, kindlate servadega rõnga- või kaarekujulised lööbed (annulaarsed plaagid).
- Lööbete värvus varieerub punakaspruunist kuni peaaegu nahavärviliseni.
- Lööbed on tavaliselt siledad ja skuameid (soomuseid) ei teki.
- Levinumad asukohad on käed, sõrmede seljad, jalad ja jalatallad.
- Enamikul juhtudel lööbed ei sügele, ei põleta ega valuta.
- Lokaliseeritud vorm: üksikud lööbeala ühel kehaosadel, kõige levinum vorm.
- Generaliseeritud (laiendunud) vorm: arvukad lööbed üle kogu keha, võib kaasneda kerge naha sügelus.
- Sügav (subkutaanne) vorm: tahked sõlmed või uimerdid sügavamas naha- või lihaskihis, sagedamini lastel.
- Haigus võib iseenesest kaduda ja hiljem uuesti tekkida (retsidiveeruda).
Annulaarse granuloomi otsest põhjust ei tuvastata. See ei ole nakkushaigus. Arvatakse, et tegemist on immuunsüsteemi reageerimisega, mida võivad käivitada järgmised tegurid: väikesed nahatraumad või kriimustused, liigne päikesevalguse käes viibimine, mõned bakteriaalsed või viirusnakkused (nt kätte-jala-suuhaugu viirus), mõned vaktsiinid või mõned ravimid. Riskitegurite hulka kuuluvad naissugu (haigus esineb sagedamini naistel), vanus alla 30 aasta (eriti laste- ja noorukieas), perekondlik kalduvus ning seos süsteemsetega haigustega nagu tüüp 1 diabeet, kilpnäärme haigused või HIV.
Diagnoosi seab tavaliselt dermatoloog lööbete tüüpilise välimuse põhjal. Kui pilt on ebatüüpiline või tekib kahtlus teiste haiguste (nt süstemaatse erütematoosse luupuse, sarkoidoosi) osas, tehakse kinnitusbiopsia. See tähendab, et võetakse väike nahatükk (bioptaat) patoloogiliseks histoloogiliseks uuringuks, mis näitab iseloomulikku granulomaatset põletikku. Vereanalüüse võidakse teha teiste haiguste (näiteks diabeedi või kilpnäärme talitlushäirete) välja jätmiseks või generaliseeritud vormi hindamiseks.
Kuna haigus on kahjutu ja sageli iseparanev, ei ole intensiivset ravi alati vaja. Ravi kaalutakse siis, kui lööbed on laialdased, esteetiliselt tugevalt häirivad või püsivad väga kaua. Ravivõimalused hõlmavad kohalikke kreeme või salvse (näiteks tugevad kortikosteroidid, takrolimuus või pimekrolimuus). Tõhus võib olla lööbete süstmine väikestesse steroiddoosidesse (intraleesionaalsed süstid). Valgusravi (näiteks psoraleen + UVA ehk PUVA-teraapia või kitsaspektriline UVB) on mõeldud laialdastele vormidele. Külmravi (krüoteraapia) võib kaaluda väikeste alade puhul. Väga harva, raskematel ja vastupidavatel juhtudel kasutatakse süsteemseid ravimeid (nt retinoidide või immuunmodulaatorite tablete). Oluline on teadvustada, et ravi võib lööbeid vähendada või need ajutiselt kaotada, kuid ei garanteeri haiguse püsivat lahkumist.
Soovitatav on konsulteerida perearsti või dermatoloogiga, kui märkate nahal selgelt piiritletud rõngakujulisi muutusi, mis ei kao mõne kuu jooksul iseenesest. Otsekohene arstlik nõuanne on vajalik, kui lööbed levivad kiiresti, muutuvad valulikeks, märjaks või pakatuvad. Samuti tuleks arsti poole pöörduda, kui nahamuutustega kaasnevad üldsümptomid nagu palavik, väsimus või kaalulangus, või kui patsiendil on teadaolevalt diabeet või mõni muu süsteemne haigus, mis võib olla seotud nahaprobleemiga.