Võrkkesta rebend (Ablatio retinae)
Kirjeldus
Võrkkesta rebend on tõsine ja sageli kiiret sekkumist vajav silmahaigus, mille puhul võrkkest eraldub oma aluspinnast. See seisund võib kiiresti viia püsiva nägemiskahjuni, mistõttu varase tunnetamise ja raviga on eriti oluline.
Võrkkest (retina) on silma tagaseina peenike närvikude kiht, mis vastutab valguse tajumise eest ja muundab selle nägemisinformatsiooniks. Võrkkesta rebendi puhul rebib võrkkest end altpoolt vedeliku kogunemise tõttu lahti või tekkib selles auk, mis võimaldab vedelikul vabalt voolata rebendipiirkonda. See eraldumine lõpetab võrkkesta normaalse toitlustamise ja kahjustab nägemisrakke. Ilma kiire ja asjatundliku ravi taastumata võib see põhjustada täielikku pimedust.
- Äkiline "välkude" (valguslöökide) nägemine, eriti pimedas või silmi kinni pannes.
- Uute või äkitselt paljunenud "ujuvate täppide" (selged või tumedad niidid/kriipsud) teke nägemisväljas.
- Väike või kerge udusus nägemises.
- Tume või läbipaistmatu varjutus (nagu eesriie või loor), mis libiseb küljelt nägemisvälja keskele. See on kõige iseloomulikum sümptom.
- Nägemisteravuse järsk või järkjärguline langus.
- Võimalik moonutatud või paindunud kujude nägemine (metamorfopsia).
Võrkkesta rebend ei teki iseenesest, vaid on tavaliselt teise olemasoleva probleemi tulemus. Peamised põhjused ja riskitegurid on:
- Võrkkesta auk või rebend: Kõige sagedasem põhjus, mis võib tekkida võrkkesta tõmbumise tõttu (nt aineklieri tagasitõmbumise tõttu vananedes) või traumast.
- Kõrgenenud riskirühmad: Inimesed lühinägelikkusega (eriti kõrge dioptriaga), eelneva kataraktioperatsiooni läbinud, silmatraumade ajalugu omavad.
- Perekondlik kalduvus: Kui perekonnas on esinenud võrkkesta rebende.
- Muud silmahaigused: Näiteks diabeetiline retinopaatia, silmapõletikud või teatud kaasasündinud seisundid.
- Vanus: Risk suureneb pärast 50. eluaastat.
Silmaarst (oftalmoloog) teeb täieliku silmauuringu. Võrkkesta rebendi tuvastamiseks kasutatakse peamiselt järgmisi meetodeid:
- Oftalmoskoopia: Pupilli laiendamise järel vaadatakse spetsiaalse luubiga silma põhja, et hinnata võrkkesta seisundit ja leida rebendit või auke.
- Silma ultraheliuuring: Kasulik, kui võrkkest on varjatud (nt vere või katarakti tõttu). See annab pildi silma siseehitusest.
- Optiline koherentsetomograafia (OCT): Väga täpne skaneeriv meetod, mis annab detailse ristlõike pildi võrkkestast ja seda ümbritsevatest kihistust, aidates hinnata rebendi ulatust ja struktuuri.
Võrkkesta rebendi ravi on ALATI kirurgiline ja eesmärk on võrkkesta taas kinnitada aluspinnale, sulgeda augud ning taastada võimalikult palju nägemist. Meetod valitakse sõltuvalt rebendi tüübist, suurusest ja asukohast.
- Laserkoagulatsioon (laserravii) või Kryopeksia: Kasutatakse sageli väikeste aukude või rebendite korral. Need protseduurid loovad võrkkesta ümber armistava side, mis sulgeb augu ja takistab vedeliku sissevoolu.
- Skleerumine: Silma ümber paigaldatakse spetsiaalne polümeerist või sileikonist polster (pandi), mis surub silma seina sissepoole, sulgedes rebendi ja võimaldades vedeliku imendumist.
- Vitrektoomia: Keerulisemate juhtude puhul eemaldatakse silma sisemusest aineklier (vitreum) ja asendatakse see gaasi, õli või silikoonõliga, et suruda võrkkest tagasi kohta. Protseduuri lõpus tehakse sageli ka laserravii.
Pärast operatsiooni võib olla vajalik pikk taastumisperiood ja pea teatud asendis püsida. Nägemise taastumine sõltub paljudest teguritest, sealhulgas sellest, kui kaua rebend on kestnud ja kas kollatähn (nägemiskese) on kaasatud.
Võrkkesta rebend on MEDITSIIINILINE ERUKORRALDUS. Kui teil tekib mõni järgmistest sümptomitest, peate VÄLISELT PÖÖRDUMA silmaarsti või hädaabiosakonna poole:
- Äkiline uute "välkude" või olulise hulga "ujuvate täppide" teke.
- Tume varjutus (eesriie, loor) külg- või kesknägemisväljas, mis tundub levivat.
- Nägemisteravuse järsk või märgatav langus.
Ärge oodake, et sümptomid iseenesest mööduvad. Iga tunni viivitus võib vähendada edukalt ravi võimalusi ja halvendada lõpptulemust.