Trombotsütopeenia

Trombotsütopeenia on haiguslik seisund, mida iseloomustab trombotsüütide (vereliistakute) arvu langus veres. Trombotsüüdid on väikesed vererakud, mis tekivad luuüdis ja mille peamine ülesanne on aidata vere hüübimisel – nad kogunevad vigastuskohta, moodustades 'põrgu', mis peatab verejooksu. Kui neid on liiga vähe, kaotab organism võime tõhusalt verejooksu peatada, mis suurendab verejooksu ja verevalumite ohtu. Peamised paigutud organid on vereringe (kuna trombotsüüdid liiguvad veres) ja luuüdi (kus need toodetakse). Mõnel juhul võib haigusega kaasneda põrna suurenemine, kuna põrn võib trombotsüüte hävitada või neid kinni hoida.

Trombotsütopeenia võib tekkida kolmel peamisel teel: trombotsüütide ebapiisav tootmine luuüdis, nende liigne hävimine vereringes või nende kinnipidamine põrnas. Levinumad põhjused ja riskitegurid hõlmavad:

• Autoimmuunhaigused: immuunsüsteem ründab oma trombotsüüte (nt immuuntrombotsütopeeniline purpura - ITP).
• Nakkushaigused: viirusinfektsioonid nagu Epstein-Barri viirus, tsütomegaloviirus, HIV või viirushepatiit võivad trombotsüütide tootmist häirida.
• Ravimid: mõned antibiootikumid, antikonvulsandid, hepariin (heparaini-indutseeritud trombotsütopeenia) võivad põhjustada reaktsiooni.
• Vähk ja selle ravi: luuüdi kahjustus leukeemia, lümfoomi või keemoterapia tagajärjel.
• Põrna häired: suurenenud põrn (splenomegaalia) võib liiga palju trombotsüüte kinni hoida ja hävitada.
• Rasedus: mõnel rasedal naisel võib esineda kerge trombotsütopeenia.
• Geneetilised tegurid: harvad pärilikud haigused nagu Wiskott-Aldrichi sündroom.
• Muud meditsiinilised seisundid: mao-sooletrakti verejooks, ainevahetushaigused või raske alkoholism (mis kahjustab luuüdi).

Trombotsütopeenia tuvastamiseks ja selle põhjuse kindlaks tegemiseks kasutatakse mitmeid meetodeid:

1. Täielik vereanalüüs (CBC): See on esmane test, mis näitab trombotsüütide täpse arvu mikrolitri kohta. Tavaväärtus on 150 000–450 000. Trombotsütopeenia diagnoositakse, kui arv on alla 150 000.

2. Vereperifeeriline smeear: Veriproovi mikroskoobiga uurides hinnatakse trombotsüütide suurust ja kuju, mis võib näidata nende tootmis- või hävimismustrit.

3. Luuüdi biopsia ja aspiraat: Kui on kahtlus luuüdi häirest, võetakse luuüdi proov (tavaliselt puusaluust), et hinnata trombotsüütide tootmise seisundit ja välistada vähk.

4. Ultraheliuuring: Kõhu-ultraheli võib olla vajalik põrna suuruse hindamiseks.

5. Spetsiifilised veretestid: Immuunglobuliinide (antiplatelet antibodies) testimine ITP kahtluse korral või testid hepatiidi, HIV-i jms nakkuste tuvastamiseks.

6. Hüübimistestid: Protrombiini aeg (PT) ja osalise tromboplastiini aeg (aPTT) on tavaliselt normaalsed trombotsütopeenia puhul, mis aitab eristada seda muudest hüübimishäiretest.

Ravi sõltub täielikult trombotsütopeenia põhjusest, raskusastmest ja patsiendi üldisest seisundist. Eesmärk on suurendada trombotsüütide arvu või vähendada nende hävimist ning vältida eluohtlikke verejookse.

• Algtase ja põhjuseta (ITP) ravi: Kui sümptomeid pole, võidakse valida jälgimist. Esmaseks raviks on kortikosteroidid (nt prednisolon), mis pärsivad immuunsüsteemi, et see trombotsüüte ei hävitaks.
• Immunosupressandid: Kui steroidid ei toimi, kasutatakse rituksimaabi, tsüklofosfamiidi või tsüklosporiini.
• Trombopoetiini retseptori agonistid: Ravimid nagu romiplostim või eltrombopag stimuleerivad luuüdis trombotsüütide tootmist.
• Intravensee immunoglobuliini (IVIg) infusioon: Kasutatakse kiireks trombotsüütide tõstmiseks enne operatsiooni või akuutse verejooksu korral.
• Põrna eemaldamine (splenektomia): Kui ravimid pikemas perspektiivis ei mõju, võib kaaluda põrna operatsioonilist eemaldamist, kuna põrn on peamine koht, kus trombotsüüte hävitatakse.
• Trombotsüütide siirdamine: Kasutatakse harva, peamiselt eluohtliku verejooksu korral või enne operatsiooni, kui trombotsüütide arv on kriitiliselt madal.
• Põhjusliku haiguse ravi: Kui trombotsütopeenia on teise haiguse (nt infektsioon, vähk) tulemus, suunatakse ravi selle haiguse korrigeerimisele.
• Elustiili muutused: Soovitatakse vältida kontaktspordi, sügavaid hambaharjaga hammaste pesemist, aspiriini ja teiste vereõhendavate ravimite tarbimist ning alkoholi.

Konsulteerige arstiga kohe, kui märkate mõnda järgmistest märkidest, eriti kui need tekivad äkitselt või halvenevad:

• Äge või põhjendamatu verejooks: ninaverejooks, mida on raske peatada (kestab üle 10-15 minuti), verejooks igemetelt, verine oksendamine või must väljaheide.
• Suured või kiiresti levivad sinikad või nahal esinevad punased täpid (peteegiad) ilma selge põhjuseta.
• Äge peavalu, nõrkus, uimasus või nägemishäired, mis võivad viidata võimalikule ajusisesele verejooksule.
• Rasked kõhuvalud, mis võivad olla sisemise verejooksu märk.
• Naistel: erakordselt rasked või pikalevenivad menstruatsioonid, mis segavad igapäevaelu.

Kui teil on teadaolev trombotsütopeenia või teie perekonnas on veritsushaigusi, on oluline regulaarselt kontrollida trombotsüütide taset ja arvestada igasuguste ravimite (sh iluarstirohtude) võtmisega enne arstiga konsulteerimist.