Fibrinogeeni funktsionaalne test

Kvantitatiivne · g/L

Normaalsed väärtused

Fibrinogeeni funktsionaalse testi normid
Üldine
2.0–4.0 g/L (grammi liitri kohta) või 200–400 mg/dL
Mehed
2.0–4.0 g/L
Naised
2.0–4.0 g/L (raseduse ajal võib tõusta)

Näitaja kohta

Fibrinogeeni funktsionaalne test on vere hüübimistesti, mis mõõdab fibrinogeeni taset ja funktsionaalsust veres. Fibrinogeen on oluline valk, mis osaleb vere hüübimise protsessis ja aitab moodustada vereklompi. Testi tulemused annavad teavet vere hüübimise võime kohta.

Fibrinogeeni roll
  • Fibrinogeen on hüübimisfaktor I, valk, mida sünteesitakse maksas.
  • See on fibrin moodustamise eellane, mis moodustab vereklompi.
  • See on oluline vere hüübimise kaskaadi lõppetapis.
Testi eesmärk
  • Hinnata fibrinogeeni kogust ja funktsionaalsust veres.
  • Diagnoosida kaasasündinud või omandatud fibrinogeeni puudulikkust.
  • Seireta maksahaigusi, põletikulisi protsesse või hüübimishäirete ravi.
Protseduur
  • Veri võetakse veenist, tavaliselt küünarnukist.
  • Proov kogutakse spetsiaalsesse toruku, mis sisaldab sidrunhappe derivaati (tsitraati), et vältida vere hüübimist enne testi.
  • Test tehakse laboris, kasutades automatiseeritud koagulomeetreid.
Ettevalmistus
  • Eriti ettevalmistust pole vaja, kuid võidakse soovitada mitte süüa 8–12 tundi enne testi.
  • Teatud ravimid (nt aspiriin, hormonaalsed rasestumisvastased tabletid) võivad mõjutada tulemust – oluline on arstile teatada kõigist kasutatavatest ravimitest.
  • Tuleb vältida füüsilist pingutust ja stressi enne verevõttu.
Ägedad ja kroonilised seisundid
  • Põletikulised haigused (nt reuma, Crohn'i tõbi)
  • Infektsioonid (bakteriaalsed, viirused)
  • Trauma, põletused või operatsioon
  • Südame-veresoonkonna haigused (ateroskleroos, äge infarkt)
Füsioloogilised põhjused
  • Rasedus (eriti kolmas trimester)
  • Vanus – tasemed võivad aastatega tõusta
  • Suurenenud stress
Kaasasündinud põhjused
  • Afibrinogenemia või hüpofibrinogenemia (päritud mutatsioonid)
  • Düs- või afibrinogenemia
Omandatud põhjused
  • Maksakahjustus (tsirroos, maksapuudulikkus)
  • Dissemineeritud intravaskulaarne hüübimine (DIC)
  • Verekaotuse ja massiivse transfusiooni tagajärg
  • Mõned vähivormid (nt primaarne amiiloidoos)
Kliinilised sümptomid
  • Pikaajaline või korduv verejooks (nt ninaverejooks, sinikaid)
  • Liigne verejooks vigastuste või operatsioonide ajal
  • Tromboid (verehüübmega seotud probleemid)
Diagnostika ja seire
  • Kahtlus hüübimishäirete (koagulopaatia) korral
  • Enne suurema operatsiooni (riskide hindamine)
  • Maksahaiguste, põletikuliste haiguste või vähiseisundite seire
  • Tulemuste tõlgendamisel osalevad hematoloog ja perearst või sisemeditsiini arst.