Toiduallergia
Kirjeldus
Toiduallergia on immuunsüsteemi üleliigne reaktsioon teatud toiduainetele, mida organism tõlgendab ekslikult ohuks. See võib tekkida igas vanuses ning põhjustada laia skaalat sümptomeid, alates kergest ebamugavusest kuni eluohtliku reaktsioonini. Toiduallergiate täpne tuvastamine ja juhtimine on oluline kvaliteetse elu ja tervise säilitamiseks.
Toiduallergia on immuunvastus, mille käigus organismi kaitsesüsteem reageerib teatud toiduproteiinidele (allergeenidele) nagu need oleksid haigustekitajad. Vastus käivitab antikehade, peamiselt immunoglobuliini E (IgE), tootmise. Kui inimene allergiat tekitavat toitu tarbib, seovad need antikehad end allergeni külge, vabastades keemilisi aineid nagu histamiin. Just need ained põhjustavadki allergiliste sümptomite ilmnemist. Reaktsioon võib mõjutada mitmeid elundeid ja süsteeme, peamiselt seedekulgla, nahka, hingamisteid ja südame-veresoonkonda. Erinevalt toidutalumatusest kaasneb toiduallergiaga alati immuunsüsteemi reaktsioon, mis võib olla väga kiire ja tõsine.
- Naha punetus, sügelus, urtikaaria (nõgestõbi) või ekseem
- Huulte, keele või silmade turse või sügelus
- Kõhuvalu, krambid, iiveldus, oksendamine või kõhulahtisus
- Läka- või ninaumbus, aevastamine, nohin
- Kurgus krõbisemise või pingetunne
- Raske hingamisraskus, hengetus või kähistav hingamine
- Kurgu või keele oluline turse, mis takistab hingamist
- Kiire või nõrk pulss, vererõhu järsk langus
- Pea pööritus, teadvuse kaotus või šoki seisund
- Intensiivne hirmutunne või hädaldus
Toiduallergia põhjustab immuunsüsteemi ülitundlikkus konkreetsele toiduproteiinile. Enamikku allergiaid põhjustavad teatud toidud: lapsed reageerivad sageli piimale, munadele, maapähklitele, pähklitele, nisule, sojale ja kalale. Täiskasvanutel on levinumad meretoidud, maapähklid ja puupähklid. Riskitegurite hulka kuuluvad: perekonnaline allergiate ajalugu (atóopia), teiste allergiate (nt nohu, atoopiline dermatiit) esinemine, lapse eas diagnoositud toiduallergia (mis võib mõne puhul mööduda) ning mõned süsivesikute vahetuse või seedehäiretega seotud terviseseisundid. Keskkonnategurid ja liiga varane või liiga hiline teatud toitude sisseviimine imikute toitumisse võivad samuti rolli mängida.
Toiduallergia täpseks tuvastamiseks on vaja põhjalikku arstlikku uuringut. Protsess algab üksikasjaliku anamneesi võtmisega, kus analüüsitakse sümptomite iseloomu, aega seoses söömisega ja perekonna ajalugu. Peamised diagnostilised meetodid on: nahaproov (prikk-test), kus naha pinnale kantakse väike kogus allergeni ja jälgitakse reaktsiooni; vereanalüüs, et mõõta spetsiifiliste IgE antikehade taset veres; ning eliminatsioonidieet, kus kahtlustatud toit eemaldatakse toidumenüüst mõneks ajaks, et jälgida sümptomite paranemist. Kuldlätikuks peetakse toiduprovokatsioonikatset, mida tehakse ainult spetsialisti juhendamisel ja valmisolekus kiireks sekkumiseks, kuna see võib esile kutsuda tõsise reaktsiooni.
Toiduallergia põhiravi on range allergiat tekitava toidu vältimine. See nõuab etikettide hoolikat lugemist ja teadlikkust toiduvalmistamise meetoditest väljaspool kodu. Rasketel juhtudel võidakse kasutada immunoteraapiat (nt maapähkliallergia puhul), kus organismi harjutatakse järk-järgult suurenevate kogustega allergeni taluvama. Anafülaktilise reaktsiooni korral on elupäästvaks vahendiks adrenaliini autosüstla (nt EpiPen) kiire kasutamine, millele järgneb kohene arstiabi otsimine. Sümptomite leevendamiseks kergete reaktsioonide korral võidakse manustada antihistamiinipreparaate või kortikosteroide. Oluline on koostada koos arsti ja dieedispetsialistiga tasakaalustatud toitumiskava, mis tagab kõik vajalikud toitained, vältides samal ajal allergene.
Kui pärast sööki tekivad mõned ülalnimetatud sümptomid, on soovitatav konsulteerida perearsti või allergoloogiga. ARSTILE KOHE PÖÖRDUMINE (hädaolukorras helistage kiirabisse) on VÄGA OLULINE, kui ilmnevad mõned järgmistest "punastest lippudest" või anafülaksia märkidest: rasked hingamisraskused või hengetus; keele või kurgu turse, mis takistab neelamist või hingamist; korraga mitmel kehaosadel (nt nahal ja hingamisteedel) ilmnevad tugevad sümptomid; kiire või nõrk pulss, äge nõrkus, pearinglus või teadvuse kaotus; oksendamine või kõhulahtisus pärast potentsiaalselt ohtliku toidu söömist. Isegi kui reaktsioon näib alguses kerge, kuid kiiresti halveneb, on vaja kiiret meditsiinilist abi.