Buturaat fekaalides

Kvantitatiivne · mmol/g

Normaalsed väärtused

Buturaat fekaalides normid
Üldine
Tüüpilised võrdlusvahemikud võivad erineda sõltuvalt laborist ja analüüsimeetodist. Üldiselt peetakse normaalseks vahemikuks umbes **1.5 kuni 7.5 μmol/g** (kuivmassi kohta).
Mehed
Normid on sarnased meestel ja naistel, kuid võivad erineda vanuse ja kehakaalu põhjal.
Naised
Normid on sarnased meestel ja naistel. Raseduse ja menopausi ajal võib esineda füsioloogilisi kõikumisi.

Näitaja kohta

Buturaat fekaalides on üks lühikese ahelaga rasvhapete (SCFA) tüüpe, mida toodavad soolestiku bakterid kiudaine fermentatsiooni käigus. Selle taseme mõõtmine võib aidata hinnata soolestiku mikrofloora tervislikku tasakaalu ja fermentatsiooni efektiivsust. See on oluline marker mitmete seedetrakti haiguste ja toitumishäirete diagnostikas.

Funktsioon
  • Peamine energiaalikas koepäraste rakkude jaoks, eriti jämesoole epiteelirakkudele.
  • Toetab soolestiku barriääri tervislikkust ja põletikuvastaseid protsesse.
  • Mängib rolli immuunsuse reguleerimises ja ainevahetuse korralduses.
Päritolu
  • Tootmise peamine allikas on soolestikubakterite fermentatsioon, eriti kiudainetest (nt tselluloos, inulin).
  • Tase sõltub oluliselt toidus olevate kiudainete hulgast ja koostisest.
  • Vähesel määral võib pärineda ka toidust (nt võist, fermentritud piimatoodetest).
Protseduur
  • Patsient kogub väikese koguse (umbes 1-2 tl) värsket fekaalmassi spetsiaalsesse steriilsesse anumasse.
  • Proov tuleb laborisse toimetada võimalikult kiiresti (tavaliselt 2-4 tunni jooksul) või hoida selle aja jooksul külmkapis.
  • Laboris määratakse buturaadi sisaldus spetsiaalsete meetoditega, nagu gaasikromatograafia või mass-spektromeetria.
  • Tulemused väljastatakse mikromoolides grammi (μmol/g) kuivmassi kohta.
Ettevalmistus
  • Enne proovi kogumist on soovitatav järgida tavalist toitumisharjumust, et tulemus kajastaks tavapärast seisundit.
  • Mõned ravimid või toidulisandid võivad tulemust mõjutada; oluline on arstile teatada kõigist sissevõetavatest preparaatidest.
  • Proovi kogumiseks vajaliku anuma ja juhendi annab tavaliselt labor või arst.
Füsioloogilised põhjused
  • Kõrge kiudainete (eriti lahustuvate kiudainete) tarbimine toidus.
  • Tervislik ja mitmekülgne soolestiku mikrofloora.
  • Taimetoiteline või kõrge teraviljasisaldusega dieet.
Võimalikud seisundid
  • Suurenenud bakteriaalne fermentatsioon soolestikus.
  • Mõned funktsionaalsed seedehäired, kus fermentatsioon on tõhus.
  • Võib olla seotud parema glükoosi regulatsiooni ja südame-veresoonkonna tervisega.
Toitumisega seotud põhjused
  • Madal kiudainete tarbimine (nt töödeldud toidud, vähe köögivilju, puuvilju ja teravilju).
  • Pikaajaline väga madala süsivesikute dieet (nt ketogeenne dieet).
Soolestiku tervisega seotud põhjused
  • Soolestiku düsbioos (kasuliku mikrofloora vähenemine).
  • Kroonilised põletikulised soolehaigused (nt Crohn'i tõbi, haavandlik koliit).
  • Tsöliaakia või muud seedehäired, mis pärsivad normaalset fermentatsiooni.
  • Laiaspektriiliste antibiootikumide kasutamine, mis hävitab buturaati tootvaid baktereid.
Peamised näidustused
  • Kroonilised seedehäired: kõhukinnisus, kõhulahtisus, kõhu turse, gaasid.
  • Kahtlus soolestiku düsbioosi või mikrofloora tasakaalutusesse.
  • Krooniliste põletikuliste soolehaiguste (nt haavandlik koliit) seire ja ravi efektiivsuse hindamine.
  • Toitumis- ja dieedinõustamise osana eriti kiudaineterikkate dieetide mõju hindamisel.
  • Immunnussüsteemi häirete või autoimmuunhaiguste korral, mis võivad olla seotud soolestikuga.
Spetsialistid, kes võivad uuringut tellida
  • Gastroenteroloog (seedetrakti eriarst)
  • Sisehaiguste arst
  • Dieetik või toitumisspetsialist
  • Perearst