Sügavate veenide tromboos
Kirjeldus
Sügavate veenide tromboos (SVT) on tõsine seisund, mille puhul sügavates veenides – enamasti reies või sääres – moodustub veresoonte seina külge kinnitunud veretromb (veresomp). See on kiiresti diagnoositav ja ravitav haigus, kuid võib muutuda eluohtlikuks, kui tromb puruneb ja siseneb vereringesse, põhjustades näiteks kopsuembooliat.
Sügavate veenide tromboos on veresoontekahjustus, mida iseloomustab tromb ehk veresombi moodustumine sügavates veenides. See takistab normaalset verevoolu tagasi südamesse. Tüüpiliselt esineb see alajäsemete (reie või sääre) sügavates veenides, kuid võib tekkida ka käes või kõhus. Peamine oht on selles, et tromb võib lahti rebeneda ja vereringe kaudu jõuda kopsudesse, põhjustada arteria ummistust ja eluohtlikku kopsuembooliat. Seetõttu on oluline haiguse varajane tuvastamine ja ravi.
- Püsiv, survetundega või krambitaoline valu sääres või reies (eriti seismisel või kõndimisel)
- Püsiv turse ühel jalal
- Naha punasus või sinakas läige, tihti koos soojusetundega kahjustunud piirkonnas
- Veeni tundlikkus või valulikkus katsetamisel
- Naha pingulustunne
- Nahk võib muutuda soojemaks kui teisel jalal
- Kerge palavik või üldine enesetunne halvenemine
- Äkiline või halvenev lühinägelikkus
- Rindkere valu või survetunne, mis võib süveneda sissehingamisel
- Köha (võib olla verega)
- Kiire südamelöögisagedus, ärevus, iiveldus või minestus
Trombi tekkimist soodustab Verdi kolmikreegel (Virchow triaas): verevoolu aeglustumine, vereseina kahjustus ja vere ülemäärane hüperkoagulatsioon (liigne hüübivus). Peamised riskitegurid hõlmavad: pikaajalist liikumistust (nt pikki lendusid või autosõite, haiglas viibimine), suuremat kirurgilist operatsiooni või trauma, vähktõve ja selle ravi, päruslikke vere hüübimishäireid (nt Factor V Leiden), rasedust ja sünnitust, hormonaalset rasestumisvastast ravi või hormoonasendusravi, suuremat kehakaalu, suitsetamist, üle 60-aastase vanust ning varasemat tromboemboolilist sündroomi ajalugu peres või isiklikult.
Kui SVT on kahtluse all, tehakse kiiresti mitmeid uuringuid. Kuldstandardiks on kompressiooniga kõvakoeultraheli (Doppleri uuring), mis võimaldab visualiseerida veene ja hinnata verevoolu ning trombide olemasolu. Lisaks tehakse sageli vereanalüüs D-dimeeritaseme määramiseks (kõrge tase viitab trombile). Harvemini kasutatakse arvutomograafilist (CT) või magnetresonantsi (MR) venograafiat, eriti kõhu- või rindkeretromboosi kahtlusel. Anamneesil küsitakse üksikasjalikult sümptomite kestust, riskitegureid ja pereajalugu.
Ravi eesmärk on ennetada olemasoleva trombi kasvu ja uute teket ning vältida kopsuembooliat. Algravi toimub enamasti haiglas. Peamine ravimeetod on antikoagulantravi (verehüübivust vähendavad preparaadid), mis algab süstlaga (nt madermolekulilised hepariinid) ja jätkub tablettidena (nt warfariin, apiksaban, rivaroksaban) mitu kuud või pikemat aega. Kompressioonpüksid aitavad vähendada turse ja ennetada posttrombotilist sündroomi. Trombolüüs (trombi ravimitega lahustamine) või kirurgiline eemaldamine reserveeritakse väga rasketel juhtudel. Pärast akutse faasi on oluline korrapärane liikumine, piisav vedeliku tarbimine ja riskitegurite kontroll (nt kaalu alandamine, suitsetamisest loobumine).
Koheselt tuleb kutsuda hädaabiteenistust (112), kui ilmnevad kopsuembooliale viitavad märgid: äkiline, tugev rinnal valu või raskus, hingeldus või lühinägelikkus, köha verega, südame pekslemine või minestus. Planeeritud arstikülastusele tuleks pöörduda kohe, kui tekib ühel jalal püsiv, selgeltpiiritletud valu, mis ei leevene puhkeajal, või märgatav, kiirelt arenev turse. Eriti oluline on see inimestel, kellel on ülalnimetatud riskitegureid. Ärge oodake, kuni sümptomid iseenesest mööduvad – varajane sekkumine võib päästa elu.