Fibrinmonomeer

Kvantitatiivne · µg/mL

Normaalsed väärtused

Fibrinmonomeeri normväärtused

Üldine

Tervislikel inimestel: alla 6 µg/mL (või 6 mg/L).

Mehed

Meestel: alla 6 µg/mL.

Naised

Naistel: alla 6 µg/mL.

Näitaja kohta

Fibrinmonomeer on verelooguse (trombose) käigu vaheprodukt, mis tekib fibrinogeeni lagunemisel trombini toimel. Selle taseme mõõtmine veres on oluline rahulolematu verehüübimise, trombootsütopeenia või düsfibinogeenemia kahtlusel. Uuring aitab hinnata fibrinogeeni aktiivsust ja trombogeneesi intensiivsust.

Mis on Fibrinmonomeer?

Funktsioon

Fibrinmonomeer on fibrinogeeni lagunemise produkt, mis on vajalik fibrinikoe moodustumiseks.
See on stabiilne vaheühend, mis polümeriseerub fibrini moodustamiseks XIII faktoori toimel.
Kõrgenenud tase viitab trombogeneesi aktiivsusele või fibrinogeeni metabolismi häirele.

Päritolu

Fibrinmonomeer tekib fibrinogeeni proteolüütilise lagunemise tulemusena trombini toimel.
Seda leidub vereseerumis ja plasma erinevates fraktsioonides.
Tase sõltub fibrinogeeni kontsentratsioonist ja koagulatsiooniprotsesside aktiivsusest.

Uurimise ettevalmistus

Protseduur

Fibrinmonomeeri taset mõõdetakse vereplasmas spetsiaalsete immunokeemiliste meetoditega (nt ELISA).
Proovi võtmiseks vajatakse tsitraadiga stabiliseeritud vereproovi, mida analüüsitakse spetsialiseeritud laboris.
Enne proovi võtmist on soovitatav vältida raske füüsilise koormuse ja stressi, kuna need võivad mõjutada tulemust.

Kõrge Fibrinmonomeeri tase (põhjused)

Haigused

Dissemineeritud intravaskulaarne koagulatsioon (DIC)
Sügavad venoossed tromboemboliad (nt kopsuemboolia)
Maksa- või neerupuudulikkus
Pahaloomulised kasvajad (eriti hematoloogilised)
Sepsis ja rasked infektsioonid

Ravimid

Antikoagulantide (nt heparini) manustamine (algfaasis)
Trombolüütikumid (nt streptokinaas)
Mõned kemo- ja immunosupressiivsed ravimid

Muud põhjused

Suured kirurgilised operatsioonid või trauma
Rasedus (eriti kolmandas trimestris)
Põletikulised protsessid (nt süsteemne erütematoosne lupus)

Madal Fibrinmonomeeri tase (põhjused)

Füsioloogilised seisundid

Tervislikud inimesed normivahemikus (füsioloogiline madal tase)
Pärast efektiivset antikoagulantravi

Haigused

Kaasasündinud või omandatud fibrinogeeni puudulikkus (afibriinogeenemia, hipofibrinogeenemia)
Maksa tsirroos või raskekujuline hepatiit
Mõned autoimmuunhaigused

Ravimid