Lisa kliinik

Aktiveeritud proteiini C resistentsus

Kvantitatiivne · ratio

Normaalsed väärtused

Aktiveeritud proteiini C resistentsuse normid
Üldine
Normaalsuse piirid sõltuvad kasutatavast labori meetodist. Üldiselt on APC-tundlikkuse suhe (APC-SR) normaalse tundlikkuse korral > 2.0. Madalam suhe (< 1.8-2.0) viitab resistentsusele. Konkreetsed väärtused tuleb tõlgendada labori ettenähtud referentsvahemike ja kliinilise kontekstiga.
Mehed
Normaalsed väärtused on üldiselt samad nii meestel kui naistel, kui ei ole mõjutavat faktorit nagu hormonaalne ravi.
Naised
Naistel võivad hormonaalsed muutused (rasedus, hormonaalsed rasestumisvastased vahendid) mõjutada tulemust, nõudes spetsiifilist tõlgendamist.

Näitaja kohta

Aktiveeritud proteiini C resistentsuse (APC-resistentsuse) uuring on koagulatsioonitest, mis hindab vereplasmasensiivsust aktiveeritud proteiini C suhtes. Seda kasutatakse trombofiilia diagnoosimisel, eriti kahtlustades FV Leiopeni mutatsiooni või muid tromboosi riske suurendavaid tegureid. Test aitab hinnata indiviidi kaasasündinud tromboosirisk.

Funktsioon
  • Aktiveeritud proteiini C on looduslik antikoagulant, mis lõhub koagulatsioonifaktoreid Va ja VIIIa, takistades liigset vere hüübimist.
  • Resistentsus aktiveeritud proteiini C vastu (APC-resistentsus) tähendab, et veri ei reageeri normaalselt sellele antikoagulandile, suurendades tromboosi (veresoonte ummistuse) riski.
Päritolu
  • Enamikul juhtudest on APC-resistentsus tingitud geneetilisest mutatsioonist, peamiselt FV Leiden mutatsioonist (faktor V mutatsioon).
  • Harva võib tegemist olla omandatud resistentsusega, mis on seotud teatud haigustega, hormonaalse ravi või muude teguritega.
Protseduur
  • Uuringuks võetakse veenist vereproov, tavaliselt küünlavarreni.
  • Laboris tehakse koagulatsioonitest (näiteks APTT-põhine test), milles mõõdetakse vere hüübimisaega ilma ja koos lisatud aktiveeritud proteiini C-ga.
  • Tulemus väljendatakse tavaliselt APC-tundlikkuse suhtena või resistentsuse protsendina.
Geneetilised põhjused
  • FV Leiden mutatsioon (kõige sageim põhjus).
  • Teised harvemad koagulatsioonifaktorite mutatsioonid (nt prorombiini G20210A mutatsioon).
  • Kaasasündinud trombofiilia (omastatud APC-resistentsus).
Omandatud tegurid
  • Rasedus või hormonaalne rasestumiskindlustusravi.
  • Mõned süsteemsed haigused (nt neerupuudulikkus, autoimmuunhaigused).
  • Põletikulised seisundid või infektsioonid.
  • Vanus (risk suureneb vananedes).
Võimalikud põhjused
  • Raske maksakahjustus või -puudulikkus (vähenenud koagulatsioonifaktorite tootmine).
  • Kasvaja olemasolu või leukeemia (mõjutab koagulatsiooni).
  • Mõnede ravimite (nt varfariini) kasutamine, mis võib moonutada testi tulemust.
  • Väga harva - proteiini C või S defitsiit (võib esineda üheaegselt).
Kliinilised olukorrad
  • Tromboemboolia (näiteks sügav veenitromboos või kopsuemboolia) noores eas (<50 aastat).
  • Korduvad tromboosid või raseduskaotused.
  • Tugev perekondlik trombofiilia anamnees.
  • Enne hormonaalse rasestumiskindlustusravi või hormoonasendusravi alustamist.
  • Raseduse ajal või enne raseduse planeerimist, kui on teada trombofiilia risk.
Spetsialistid
  • Hematoloog (verehaiguste spetsialist).
  • Fleboloog (veenihaiguste spetsialist) või vaskulaarkirurg.
  • Günekoloog (raseduse planeerimisel või raseduse ajal).
  • Perearst või sisemeditsiini arst esmase hindamise korral.

Seotud uuringud

Faktor V Leiden
confirmatory
D-dimeerid
complementary
Fibrinogeen
complementary
Antitrombiin III
complementary

Seotud haigused

Fibromüalgia 95% Sügavate veenide tromboos 75% Kopsuemboolia 70%

Otsi näitajat