Skleriit
Kirjeldus
Skleriit on haruldane kuid tõsine silmapõletik, mis kahjustab silma valget (sklera). See võib põhjustada tugevat valu ning ohustada nägemist, seega vajab kiiret arstiabi ja spetsialiseeritud ravi.
Skleriit on silma väliskesta ehk sklera põletikuline haigus. Sklera on tihe sidekoest kest, mis moodustab silma 'valge osa', annab sellele kuju ja kaitseb sisemisi struktuure. Erinevalt kergemast episkleriidist, mis puudutab pinnakatet, ulatub skleriit sklera sügavamatesse kihtidesse. See on sageli seotud süsteemse autoimmuunhaigusega, kus keha immuunsüsteem ründab oma sidekoelisi kudesid. Põletik võib põhjustada sklera paksenemist, pehmenemist või isegi kahanemist, mis ohustab silma terviklikkust ja funktsiooni.
- Sügav, läbitungiv või lööv valu silmas, mis võib valgustada pähe, kulmu või lõuga.
- Silma valge osa tumepunane või sinakas-lillakas värvus, mis ei kao tilgutega.
- Valgusetundlikkus (fotofoobia).
- Silma tundlikkus puudutamisel.
- Nägemise hägustumine või langus.
- Liigsete pisarate voolamine.
- Silma tursed või turse.
- Peavalud.
- Kaasneva süsteemse haiguse sümptomid (nagu liigesvalu või lihase nõrkus).
Enamikul juhtudel (umbes 50%) on skleriit seotud süsteemse autoimmuun- või põletikulise haigusega. Levinumad seotud haigused on reumatoidartriit, süsteemne erütematoosne lupus, granulomatoosne polüangiit (Wegeneri granulomatoos), retsiteeriv polükondriit ja süsteemselt skleroos. Teised põhjused võivad hõlmata infektsioone (nt herpes, tuberkuloos), silma trauma või operatsiooni, ning harva vähktõve. Mõnikord jääb põhjus selgusetuks (idiopaatiline). Riskiteguriteks on olemasolev autoimmuunhaigus, naissoost sugupool ning keskmine või vanem eas (30-60 aastat).
Diagnoos põhineb põhjalikul anamneesil ja oftalmoloogilisel läbivaatusel. Arst kasutab biomikroskoope (pilpalampi) sklera üksikasjalikuks hindamiseks, et hinnata põletiku ulatust ja sügavust. Kuna skleriit on sageli süsteemse haiguse marker, tellitakse laiapõhjalised veretestid. Need võivad hõlmata põletikumarkereid (nt C-reaktiivne valk, vere sedimentatsioonikiirus), autoantikehade testid (nt reumafaktor, ANCA) ja põhjalik verepilt. Vahel on vaja ka täpsemaid pildiuuringuid, nagu silma tagatiiba ultraheli või magnetresonantstomograafia (MRI), et hinnata põletiku sügavust ja välistada teisi patoloogiaid.
Ravi eesmärk on kontrollida põletikku, leevendada valu ja ennetada püsivat silmakahjustust. See on pikaajaline protsess, mida juhib sageli koostöös reumatoloogi või immunoloogiga oftalmoloog. Kergetel juhtudel võidakse kasutada mittesteroidseid põletikuvastaseid ravimeid (NSAID). Enamikul juhtudel on aga vaja tugevamaid ravimeid: süsteemseid kortikosteroide (nt prednisolon), mis mõjuvad kiiresti. Pikaajaseks kontrolliks või steroidide sõltuvuse vähendamiseks kasutatakse immuunmodulaatoreid, nagu metotreksaat, atsatiopriin, mükofenolaat või bioloogilisi preparaate. Kui põhjuseks on infektsioon, määratakse vastavad antibiootikumid või antiviraalsed ravimid. Harvadel juhtudel, kui tekib perforatsioonioht või sklera on oluliselt õhenenud, võib olla vaja kirurgilist sekkumist.
Pöörduge oftalmoloogi (silmahaiguste arsti) juurde KOHE, kui te täheldate järgmisi hoiatusmärke: tugevat, püsivat silmavalu, mis ei leevene tavapäraste valuvaigistitega; äkilist silma punetust, eriti kui see on kaasnenud valuga; olulist nägemise langust või hägustumist; valgusetundlikkuse tugevnemist. Eriti oluline on kiire reaktsioon, kui teil on diagnoositud autoimmuun- või süsteemne põletikuline haigus. Ärge oodake, sest skleriit võib kiiresti edeneda ja põhjustada pöördumatuid kahjustusi, näiteks sklera läbimurde (perforatsioon) või glaukoomi.