Reumaatiline polümüalgia

Kirjeldus

Reumaatiline polümüalgia on põletikuline haigus, mis põhjustab valulikku jäigust ja valusid kaela, õlgade ja puusade piirkonnas. See esineb peamiselt üle 50-aastastel inimestel ning võib oluliselt kahandada igapäevast elukvaliteeti. Õigeaegne diagnostika ja ravi võimaldavad sümptomeid kiiresti leevendada ja tagada normaalse eluviisi.

Mis on Reumaatiline polümüalgia?

Reumaatiline polümüalgia (RP) on süsteemne põletikuline reumaatiline haigus, mida iseloomustavad sümmeetrilised valud ja jäikus suurtes kehaosades, peamiselt vöökoha ümbruses. Haiguse mehhanism on seotud immuunsüsteemi häirega, mis põhjustab põletikku lihaskiledes, liigestes ja arterite seinames (eriti ajukestes). See ei ole otseselt lihaste haigus, vaid pigem pehmekoepõletik, mis mõjutab lihaste kinnitumiskohti ja sünoviaalkestasid. Haigus võib tihti kaasneda gigantrakulise arteriidiga (Horton'i haigus), mis nõuab erilist tähelepanu, kuna see võib põhjustada nägemiskaotust.

Sümptomid

Peamised sümptomid

Äkilised, sümmeetrilised valud ja jäikus kaela, õlgade ja puusade piirkonnas.
Homne jäikus, mis kestab üle 45 minuti ja paraneb päeva jooksul tegevusega.
Piirkondlikud valud, mis võivad häirida unequaliteti ja raskendada lihtsaid igapäevategevusi nagu juuksete harjamine, rõivastumine või voodist tõusmine.

Üldised sümptomid

Väsimus ja üldine nõrkus.
Kerge palavik või külmumistunne.
Isutus ja kaalulangus.
Depressiooni või meeleoluhäirete sümptomid.
Öine higistamine.

Võimalikud lisaprobleemid

Peavalud, lõualuu valud närimisel või nägemishäired (võivad viidata kaasnevale gigantrakulisele arteriidile).
Piiratud liikumisulatust õlgades ja puusades.
Pehmekoe turse (mõnikord).

Põhjused ja riskitegurid

Reumaatilise polümüalgia täpsed põhjused on teadmata, kuid arvatakse, et see on autoimmuunhaigus, kus organism ründab omi kudesid. Olulist rolli mängivad geneetilised tegurid ja keskkonnamõjud. Peamised riskitegurid on:

Vanus: Haigus on haruldane alla 50-aastastel, sagedus suureneb oluliselt pärast 70. eluaastat.
Sugu: Naised haigestuvid umbes kaks korda sagedamini kui mehed.
Geneetika: Teatud geenivariandid (nagu HLA-DR4) suurendavad riski.
Geograafiline levik: Haigus on sagedamini Põhja-Euroopas ja Põhja-Ameerika põhjaosas.
Gigantrakuline arteriit: Ligikaudu 15-20% RP patsientidel areneb see tõsine arterite põletik, mis nõuab kiiret sekkumist.

Diagnostika

Reumaatilise polümüalgia diagnoos põhineb peamiselt kliinilisel pildil, kuna spetsiifilist testi ei ole. Arst (enamasti reumatoloog) teeb diagnoosi järgmiste sammude põhjal:

1. Anamnees ja füüsiline uuring: Üksikasjalik sümptomite analüüs ja kehauuring, et hinnata valulikkust ja liikuvust.

2. Vereanalüüs: Kontrollitakse põletikumärke:

CRP (C-reaktiivne valk) ja ERÜ (erütrotsüütide settimiskiirus) on tavaliselt oluliselt tõstunud.
Võidakse teha ka teisi teste, et välistada lupus, revmatoidartriit või infektsioon.

3. Pildiuuringud: Ultrasonograafia (ultraheli) või magnetresonantstomograafia (MRI) võivad näidata põletikku õlgede või puusade sünoviaalkestades, mis kinnitab diagnoosi.

4. Diferentsiaaldiagnostika: Oluline on eristada RP muudest põhjustest, nagu osteoartriit, fibromüalgia, Parkinson'i tõbi, lihaspõletik või vähk.

5. Kortikosteroidide test: Oluline diagnostiline kriteerium on kiire ja oluline sümptomite paranemine madalatel kortikosteroidide (nt prednisoloon) doosidel 24-72 tunni jooksul.

Ravi

Reumaatilise polümüalgia ravi eesmärk on kiiresti leevendada sümptomeid, vältida tüsistusi (eriti gigantrakulise arteriidi korral) ja säilitada patsiendi funktsionaalsus. Ravi põhineb peamiselt medikamentoossel ravil:

Kortikosteroidid: Ravistandardiks on suukaudne glükokortikoid (tavaliselt prednisoloon). Ravikurss algab keskmiselt 12.5–25 mg päevas, millele järgneb kiire kliiniline paranemine. Doosi vähendatakse aeglaselt 4-8 nädala järel, juhindudes sümptomitest ja põletikumarkeritest. Tervikravi kestus on tavaliselt 1–2 aastat, kuid mõnel juhul võib olla vaja pikemat ravi.
Toetusravimid: Kuna pikaajaline steroidide tarvitamine võib põhjustada kõrvaltoimeid (nt osteoporoos, kõverlus, diabeet, vererõhu tõus), määratakse sageli:
Kaltsiumi ja D-vitamiini lisandid luude kaitseks.
Bisfosfonaadid osteoporoosi ennetamiseks.
Metotreksat või teised modifitseerivad antireumaatikud (DMARD-id), et vähendada steroidide kogudoosi ja riski retsidiivile.
Mittestandardne ravi: Raskematel juhtudel võidakse kasutada bioloogilisi ravimeid (nt tocilizumab).
Elustiili muutused: Regulaarne kerge füüsiline tegevus (nt jalutamine, ujumine, jõu harjutused) aitab säilitada lihastooni ja liikuvust. Tähtis on ka tervislik toitumine, eriti steroidravi ajal.

Millal pöörduda arsti poole?

Soovitame konsulteerida perearsti või reumatoloogiga kohe, kui teil on järgmised sümptomid:

Äkilised, märkimisväärsed valud ja homne jäikus õlgades, kaelas või puusapiirkonnas, mis kestab mitu päeva.
Üldised sümptomid nagu palavik, äkiline väsimus või kaalulangus koos liigese- ja lihasvalu.
Sümptomid, mis segavad normaalset magamist või igapäevaseid tegevusi.

KIIRELT ARSTI JUURDE (ERAKORRALISELT), KUI:

Tekivad uued, tugevad peavalud.
Ilmneb nägemishäire (hägunägemine, topeltnägemine, silma valu) või nägemise kaotus – see võib olla gigantrakulise arteriidi märk, mis on meditsiiniline hädaolukord.
Tekib lõualuu valu või jäikus närimisel.
On kõrge palavik või arusaamatu seisund.