Kapillaaroskopia

Kirjeldav

Näitaja kohta

Kapillaaroskopia on mittetunnetav ja vähevalustav meetod kapillaaride (kõige peenemate veresoonte) uurimiseks. See annab väärtuslikku teavet vereringe perifeerse osa seisundi kohta ja aitab tuvastada mikrotsirkulatsiooni häireid, mis võivad olla seotud mitmete reumaatiliste, vaskulaarsete ja sidekoehäiretega. Kapillaaroskopiat kasutatakse sageli reumatoidse artriidi, sklerodermia ja teiste süsteemsetest kudedõhetest põhjustatud kapillaarimuutuste hindamisel.

Mis on kapillaaroskopia?

Funktsioon

Kapillaaroskopia võimaldab hinnata naha kapillaaride (kapillaaride) arvu, kuju, suurust ja verevoolu.
Meetod aitab tuvastada mikrotsirkulatsiooni häireid, mis on iseloomulikud paljude sidekoehaiguste puhul.
See on oluline diagnostiline vahend reumatoloogias ja angiologia, mis võimaldab varajast haiguse avastamist ja ravitulemuste jälgimist.

Läbiviimine

Kapillaaroskopiat tehakse tavaliselt sõrme- või varrekuumiku nahal (nt küünte juures).
Protseduuri käigus kasutatakse kapillaaroskopi – seadet, mis koosneb mikroskoobist ja valgusallikast.
See on kiire, mittetunnetav ja tulemused on kohe arsti kättesaadavad.

Kuidas kapillaaroskopiat tehakse?

Protseduuri käik

Patsient istub mugavalt, käsi või jalg asetatakse tugile.
Arst puistab uuritavale piirkonnale õli (nt emajõeõli), et vähendada nahapinna peegeldust ja parandada nähtavust.
Kapillaaroskop (mikroskoop spetsiaalse valgusallikaga) suunatakse küünte juurde asuvale nahale (küünerulli piirkond).
Arst jälgib kapillaaride struktuuri, kuju, tihedust ja verevoolu reaalajas monitoril.
Protseduur kestab umbes 10-20 minutit ja ei valmista valu.
Vajadusel tehakse pildistamine või video salvestamine hilisemaks analüüsiks.

Ettevalmistus

Erilist ettevalmistust pole vaja.
Soovitatav on vältida uuritava koha krõmpsutamist või nahakahjustusi paar päeva enne uuringut.
Vältida küünte lakke ja dekoratiivset maniküüri uuritaval sõrmel.

Mida näitavad kapillaaroskopia muutused?

Levinud patoloogilised muutused

Kapillaaride arvu vähenemine (kapillaaride hõrenemine): võib viidata mikrotsirkulatsiooni halvenemisele, näiteks sklerodermia puhul.
Kapillaaride dilateerumine (laiendus) ja deformatsioon: iseloomulik Raynaudi fenomenile ja süsteemsetele sidekoehaigustele.
Veresoonte kasv (angiogenees) või veresoonte kaootiline paigutus.
Veresoonte parameetrite muutused: sekundaarsed veresooned, verevoolu aeglustumine või peatised (stas).
Kapillaaride mikroverejooksu või mikrotromboidi teke.

Seos haigustega

Süsteemsed sidekoehaigused: sklerodermia (süsteemne skleroos), dermatomüosiit, süsteemne erütematoosne lootus.
Vaskuliidid: veresoonte põletikulised haigused.
Raynaudi fenomen/sündroom: kapillaaroskopia on oluline diagnostiline abivahend Raynaudi sekundaarsete põhjuste tuvastamiseks.
Mikrotsirkulatsiooni häired diabeedis (diabeetiline angiopaatia) või arteriaalse hüpertensiooni korral.
Mõned nahahaigused, näiteks psoriaas.

Millal kapillaaroskopiat tehakse?

Peamised indikatsioonid

Raynaudi sümptomite (sõrmede või varvaste valgendumine/sinisus) põhjuse selgitamine.
Süsteemse sidekoehaiguse (nt sklerodermia) kahtlus või juba diagnoositud haiguse jälgimine.
Mikrotsirkulatsiooni häirete hindamine diabeedi, arteriaalse hüpertensiooni või teiste krooniliste haiguste korral.
Kapillaaride kahjustuste hindamine põletuste või külmakahjustuse korral.
Ravitulemuste (nt immuunmodulaatorraviga) hindamine süsteemsetel sidekoehaigustel.

Spetsialistid

Reumatoloog: peamine spetsialist, kes tellib ja hindab kapillaaroskopiat süsteemsetel sidekoehaigustel.
Dermatoloog: võib kasutada kapillaaroskopiat nahahaiguste ja kapillaarstruktuuri hindamiseks.
Angioloog/vaskulaarkirurg: hindab perifeerse veresoonte ja mikrotsirkulatsiooni seisundit.