Punane lupus

Punane lupus on autoimmuunhaigus, mille puhul immuunsüsteem toodab liigseid antikehasid, mis ründavad keha enda tervet kudesid, põhjustades kroonilist põletikku ja kahjustusi. Haigus võib esineda mitmes vormis, kusjuures levinuim on süsteemne punane lupus (SLE), mis võib mõjutada peaaegu kõiki elundkondi. Teised vormid on näiteks kutanne (nahaline) punane lupus, mis piirdub peamiselt nahakahjustustega. Haiguse käik on ettearvamatu ja iseloomulik on perioodid, mis vahelduvad aktiivsete süütete (puhangute) ja suhtelise rahu (remissiooni) vahel.

Punane lupuse täpsed põhjused pole teada. Arvatakse, et haigus tekib kompleksse koosmõju tulemusena, kus geneetiline eelsoodumus aktiveerub teatud keskkonnategurite mõjul. Peamised riskitegurid on:

• Geneetika: Haiguse esinemine peres suurendab riski.
• Hormonaalsed tegurid: Haigus on naistel palju sagedamini kui meestel, mis viitab hormoonide (nt östrogeeni) rollile.
• Keskkonnategurid: Päikesevalgus (UV-kiirgus), teatud viirusinfektsioonid, stress, füüsiline trauma ja mõned ravimid võivad käivitada haiguspuhangu.
• Rass ja etniline päritolu: Punane lupus on sagedamini mustanahalistel, hispaania ja aasia päritolu inimestel ning on neil sageli raskem kulg.

Kuna punasel lupusel pole ühte spetsiifilist testi, põhineb diagnoos mitmel kriteeriumil. Arst teeb põhjaliku anamneesi ja füüsilise uuringu. Diagnoosi kinnitamiseks ja teiste haiguste välistamiseks võetakse kasutusele mitmesugused labori- ja pildiuuringud:

• Vereanalüüs: Otsitakse spetsiifilisi autoantikehi, nagu ANA (antituumori antikehad), anti-dsDNA ja anti-Sm antikehad.
• Põletikunäitajad: Määratakse erütrotsüütide settimiskiirus (ESR) ja C-reaktiivne valk (CRP).
• Uriinianalüüs: Hinnatakse neerude funktsiooni, otsitakse valku, vere ja üldiste moodustiste (tsilindrite) olemasolu uriinis.
• Pildidiagnostika: Rindkere röntgen, EKG, südame ultraheli või CT/MRT-uuringud võivad olla vajalikud elundkahjustuse hindamiseks.
• Biopsia: Naha või neeru väike kohatükk võib olla diagnoosi kinnitamiseks vajalik.

Punase lupuse ravi eesmärk on kontrollida sümptomeid, vähendada põletikku, ennetada puhanguid ja minimeerida elundkahjustusi. Ravikava koostatakse rangelt individuaalselt, arvestades haiguse raskusastet ja mõjutatud organeid.

• Ravimid:
• Mitteasteroidsed põletikumid (NSAID-id): Liigeste valude ja kerge palaviku leevendamiseks.
• Antimalaariaravimid (nt hüdroklorokiin): Vähendavad nahalööveid, liigesevalu ja puhangute sagedust, on pikaajalise ravi aluseks.
• Kortikosteroidid (nt prednisolon): Kasutatakse keskmise kuni raske põletiku kiireks kontrollimiseks, kuid pikaajalist kasutamist püütakse vältida kõrvaltoimete tõttu.
• Immunosupressandid (nt metotreksaat, azatioopriin, mükofenolaat): Suruvad alla üleaktiivset immuunsüsteemi, eriti neeru või aju kaasatuse korral.
• Bioloogilised ravimid (nt belimumab): Suunatud immuunsüsteemi spetsiifiliste komponentide vastu.
• Elustiili muutused: Päikese eest kaitsmine (kõrge SPF kreemid, kattev riietus), tervislik toitumine, regulaarne, kuid mitte ülekoormav liikumine, stressi vähendamine ja korralik uni on olulised ravi osad.
• Regulaarne arstikontroll: Pidev jälgimine on vajalik ravi tõhususe hindamiseks, kõrvaltoimete kontrollimiseks ja ravikorra õigeaegseks kohandamiseks.

Punase lupuse korral on oluline olla valvsad järgmiste hoiatussignaalide suhtes, mis nõuavad kohest arstlikku sekkumist:

• Äkiline või halvenev hingamisraskus või rinnavalu.
• Uued neuroloogilised sümptomid, nagu väga tugev peavalu, krambid, nõrkus, nägemise muutused või iseloomu muutus.
• Äkiline nägemise või kuulmise halvenemine.
• Verine, vahune uriin või uriini koguse järsk vähenemine.
• Kõrge palavik, mis ei lange tavaliste palavikualanditega.
• Jalgu, käsi või näo kiire turse.
• Tugev kõhuvalu või iiveldus.

Kui teil on juba diagnoositud punane lupus, võtke oma reumatoloogiga ühendust ka siis, kui märkate seniste sümptomite halvenemist või uute ilmnemist, et ravikorda õigeaegselt kohandada.