Prostatit

Prostatit ehk prostatapõletik on eesnäärme (prostata) põletikuline haigus. Prostata on mehe suguelund, mis asub kusepõie all ja ümbritseb kusiti algust. Selle ülesanne on toota seemnevedelikku osa. Põletik võib tekkida erinevatel põhjustel ja jaguneb neljaks peamiseks tüübiks: 1) Äge bakteriaalne prostatit – järsud sümptomid palaviku ja tugeva valuga, põhjustatud bakteriaalsest infektsioonist. 2) Krooniline bakteriaalne prostatit – korduvad infektsioonid, pikaajalised, kuid vähem ägedad sümptomid. 3) Krooniline valulik prostatit/ krooniline pelvikvalusündroom (CP/CPPS) – kestev valu vaagna piirkonnas ilma tõendatud infektsioonita, see on kõige levinum vorm. 4) Asümptomaatiline prostatit – põletik ilma sümptomiteta, avastatakse tavaliselt juhuslikult teiste terviseuuringute käigus. Põletik prostatas võib põhjustada koe turse, valu ja segada normaalsele uriinieritusele ning seksuaalfunktsioonile.

Prostatiti täpne põhjus ei ole alati selge ja see võib olla multifaktoriaalne. Bakteriaalne prostatit on põhjustatud bakterite levikust prostatasse, tavaliselt kusiti kaudu. Levinumad bakterid on soolestikupäised (nt Escherichia coli), aga ka suguteedega levivad bakterid (nt klamüdia). Mittebakteriaalne prostatit (CP/CPPS) põhjuste hulka kuuluvad: neuromuskulaarsed häired vaagna põhjalihastes, põletikulised protsessid ilma infektsioonita (nt autoimmuunreaktsioon), kesknärvisüsteemi muutused (keskendunud valu) ja psühhosotsiaalsed tegurid (stress, ärevus). Riskitegurid, mis suurendavad haigestumist: eakam vanus (kuigi noored mehed võivad samuti haigestuda), varasem prostatiti või kusiti infektsiooni ajalugu, trauma vaagna piirkonnas (nt rattasõit, pikaajaline istumine), piisamatu vedeliku tarbimine, toitumine, mis soodustab põletikku (rasvane, terav toit), krooniline stress, kusepõie ebatäielik tühjenemine (nt eesnäärme hüperplaasia tõttu) ja immuunpuudulikkus. Mõnikord võib prostatit olla seotud ka eesnäärme kividega.

Prostatiti diagnoosimine algab põhjaliku anamneesi ja füüsilise uuringuga. Arst küsib sümptomite olemuse, kestuse ja seose kohta tegevustega. Füüsiline uuring hõlmab kõhu ja vaagna palpatsiooni ning prostatati digitaalretseptsiooni (sõrmuuuring) – arst hindab prostatat suuruse, vormi, tundlikkuse ja koekonsistentsi poolest. Laboriuuringud on olulised: vereanalüüs (üldine ja CRP põletikumargeri), uriinanalüüs ja uriinikultuur infektsiooni tuvastamiseks. Prostata-spetsiifiline antigeen (PSA) võib olla tõusnud, kuid see ei ole spetsiifiline prostatitile (võib tõusta ka põletiku, hüperplaasia või vähi korral). Seemnevedeliku või prostatamahla analüüs (pärast prostatati massaaži) võib näidata valgeid vereliblesid (põletik) või baktereid. Kuvadiagnostika: Transrektalne ultraheli (TRUS) võimaldab hinnata prostatat, välistada abstsesse või kive. Kusepõie ultraheli aitab hinnata jääkuriini. Harvemini kasutatakse kompuutertomograafiat (KT) või magnetresonantstomograafiat (MRT), eriti raskete või ebatavaliste juhtude puhul. Mõnikord tehakse urodünaamilisi uuringuid uriinivoolu hindamiseks. Tänapäeval kasutatakse ka klassifikatsioone nagu NIH CP/CPPS kategooriad, et täpsustada haiguse vormi.

Prostatiti ravi sõltub otsustavalt haiguse vormist ja sümptomite raskusest. Äge bakteriaalne prostatit nõuab kiiret sekkumist: pikka antibiootikumravi (tavaliselt 2-6 nädalat), näiteks fluorokinoloonide või trimetoprimi/sulfametoksasooliga, vastavalt tundlikkustest. Soovitatakse puhkust, piisavalt vedelikku ja valuvaigisteid (nt paratsetamool, ibuprofeen). Rasketel juhtudel võib vaja minna haiglaravi ja isegi intravenoosseid antibiootikume. Kroonilise bakteriaalse prostatiti puhul võib antibiootikumravi olla veelgi pikem (kuni 3 kuud). Kroonilise valuliku prostatiti (CP/CPPS) raviks kasutatakse mitmesuunalist lähenemist: farmakoloogiline ravi hõlmab alfa-blokaatoreid (nt tamsulosiin) prostatati ja kaela lihaste lõdvestamiseks, põletikuvastaseid ravimeid, musklitelaksante, valuvaigisteid või isegi antidepressante kroonilise valu korral. Mitteravimitehnikad: soojusprotseduurid (soe vann, küünlad), prostatati massaaž (selgitamaks umbusid), füüsioteraapia vaagna põhjalihaste lõdvestamiseks (nt biofeedback, Kegeli harjutused), akupunktuur, psühhoteraapia stressi vähendamiseks. Elustiilimuutused on väga olulised: regulaarne füüsiline tegevus (vältides rattasõitu), tervislik toitumine (kiudained, antioksüdandid, tsink), piisav vedeliku tarbimine, stressihaldus (meditatsioon, hingamisharjutused). Kirurgiline ravi on reserveeritud ainult väga rasketele juhtudele, kui muud meetodid ei aita: tehakse transuretraalset prostatati resektsiooni (TURP) või prostataektomiat, kuid need operatsioonid kaasnevad riskidega nagu uriinierituse häired või impotentsus.

Kui teil esineb mõni eelkirjeldatud sümptom, on soovitatav konsulteerida perearsti või uroloogiga, et saada õige diagnoos ja raviplaan. KIIRLOODUSLIK MEDITSINILINE ABII ON VAJALIK järgmiste sümptomite korral, mis võivad viidata ägele prostatitile või muule eluohtlikule seisundile: äkiline, tugev ja talumatu valu vaagna piirkonnas, tagumikus või tühimikus; kõrge palavik (üle 38,5°C) koos külmavärinatega; iiveldus ja oksendamine; täielik võimetus uriini eritada (kusiti blokaad) – see on erakorraline olukord, mis nõuab kohest sekkumist; vere või rooja väljaheide uriinis või seemnevedelikus. Ärge viivitage, sest äge prostatit võib kiiresti areneda ja põhjustada sepsis või prostatapõletiku. Samuti tasub arsti poole pöörduda, kui kroonilised sümptomid halvenevad või segavad teie igapäevaelu, töövõimetust või seksuaalsuhteid.