Prolaktinoom
Kirjeldus
Prolaktinoom on healoomuline (mittemalignne) kasvaja ajuripats (hüpofüüsis), mis toodab liigset kogust prolaktiini hormooni. See on üks levinumaid hüpofüüsi kasvajaid, mis võib põhjustada hormonaalseid tasakaalutuseid, kuid seda saab enamikul juhtudel edukalt ravida.
Prolaktinoom on healoomuline adenoom, mis areneb ajuripatsi (hüpofüüsi) eesmises osas (adenohüpofüüsis). Kasvaja rakkudel on võime toota suures koguses prolaktiini hormooni, mis tavaliselt reguleerib rinnapiima eritumist ja suguhormoonide taset. Liigne prolaktiin (hüperprolaktineemia) häirib keha hormonaalset tasakaalu, peamiselt mõjutades suguelundeid ja viljakust. Kuigi kasvaja on healoomuline ja ei levi teistesse organitesse, võib selle kasv ajukoopale avalduda survet, põhjustades neuroloogilisi sümptomeid. Enamik prolaktinoome on mikroadenoomid (läbimõõduga alla 1 cm), kuid leidub ka makroadenoome (üle 1 cm).
- Naistel: ebanormaalne rinnapiima eritumine (galaktorrea), menstruatsioonitsüklis häired (amenorrea ehk menstruatsiooni puudumine või hüpomenorrea), viljatuse, vähene libiido, kuivus tuppes, luutiheduse vähenemine (osteoporoosi risk).
- Meestel: vähene libiido ja impotentsus, rinnanäärmete suurenemine (günäkomastia), harvemini rinnapiima eritumine, habe kasvamise aeglustumine, viljatuse, lihasmassi vähenemine.
- Peavalud.
- Nägemishäired (näiteks külgvaatevälja kadumine), mis on põhjustatud survest nägemisnärvile (kiasma optikum).
- Harva: teiste hüpofüüsi hormoonide puudulikkus (hüpopituitarism), mis võib avalduda väsimusena, kaalutõusuna, külmatundlikkusena või madala vererõhuna.
- Väga harva: ajuripatsi apopleksia (kasvaja kiire verejooks või nekroos), mis põhjustab ägeid tugevaid peavalusid, nägemishäireid ja teadvusehäireid (vajab kiiret meditsiinilist sekkumist).
Prolaktinoomi täpset põhjust ei teata. Enamik juhtumeid on hajusa (sporadilise) iseloomuga, mis tähendab, et need ei pärine perekonnast. Uurimused viitavad aga teatud rakkude somaatilistele mutatsioonidele, mis panevad kasvama ja liigselt prolaktiini tootma. Vähesel määral võib olla seost perekondlike hüpofüüsi kasvajade sündroomidega, nagu multipleksne endokriinne neoplaasia tüüp 1 (MEN1). Riskitegurid on ebaselged. Ligikaudu 10% ajukasvajatest on prolaktinoomid, naised on diagnoositud sagedamini (tõenäoliselt hormonaalsete sümptomide tõttu), kuid esinemissagedus meestel ja naistel on tegelikult sarnane. Kasvajad võivad tekkida igas vanuses, kuid diagnoosimine on kõige sagedamini 20–50-aastastel inimestel.
Prolaktinoomi kahtlus tekib iseloomulike sümptomite või juhusliku leiu põhjal. Diagnostika hõlmab mitmeetapilist lähenemist:
1. Põhjalik anamnees ja füüsiline uuring: Arst küsib sümptomite, menstruatsioonitsükli, seksuaalfunktsiooni ja ravimite kohta (mõned ravimid võivad tõsta prolaktiini).
2. Verianalüüs: Määratakse süstikverest prolaktiini tase. Oluliselt kõrgenenud tase (> 100–200 µg/L) viitab tugevasti prolaktinoomile. Väiksem tõus võib olla põhjustatud stressist, ravimitest või muudest tingimustest. Võidakse kontrollida ka teiste hüpofüüsi hormoonide taset (nt TSH, gonadotroopinid).
3. Pilddiagnostika: Kõrge prolaktiini taseme korral tehakse aju magnetresonantstomograafia (MRI) kontrastainega. See on parim meetod hüpofüüsi ja võimaliku kasvaja visuaalseks hindamiseks, selle suuruse, asendi ja ümbritsevate struktuuride (nagu nägemisnärv) suhte määramiseks.
4. Nägemisfunktsiooni hindamine: Makroadenoomi korral, mis võib survet avaldada, tehakse visuaalvälja uuring oftalmoloogi poolt.
5. Diferentsiaaldiagnostika: Välistatakse muud prolaktiini tõusu põhjused (nt hüpotüreoos, neerupuudulikkus, rinnakasvaja rinnas, teatud psühhiaatrilised ravimid).
Ravi eesmärk on normaliseerida prolaktiini tase, vähendada kasvaja suurust, taastada normaalne hormonaalne funktsioon (nt menstruatsioonitsükkel, viljakus) ja leevendada massiefekti sümptomeid (nagu peavalud, nägemishäired). Peamised raviviisid on:
1. Farmakoloogiline ravi (esmane valik): Dopamiini agonistid on ravi kuldne standard. Need ravimid matkivad dopamiini toimet, mis looduslikult pärsib prolaktiini eritumist.
- Kabergoliin: Kõige sagedamini kasutatav, tõhus ja hästi talutav. Manustatakse 1-2 korda nädalas.
- Bromokriptiin: Vanem ravim, võib põhjustada rohkem kõrvaltoimeid (iiveldus, pearinglus).
Enamikul patsientidel normaliseerib need ravi prolaktiini taseme, vähendab oluliselt kasvaja suurust ja kõrvaldab sümptomeid.
2. Kirurgiline ravi: Kaalutakse, kui ravimid on halvasti talutatavad, mitteeffektiivsed või patsient neid ei talu; kiiresti progresseeruva nägemishäire korral; või makroadenoomi puhul, mis ei vähene ravimitega piisavalt.
- Transsfenoidaalne kirurgia: Kasvaja eemaldatakse läbi ninaõõne ja sfenoidaalkoja. See on eelistatud meetod minimaalse invasioonsusega.
3. Radioterapia: Kasutatakse harva, kui nii ravimid kui kirurgia on ebaefektiivsed ja kasvaja progresseerub. Võib põhjustada hiliseid kõrvaltoimeid nagu hüpofüüsi hormoonide puudulikkus.
4. Jälgimine (observatsioon): Väikeste, sümptomiteta mikroadenoomide korral, mis ei põhjusta hormonaalseid häireid, võib arst soovitada perioodilist jälgimist ilma kohese ravita („vaatle ja oota“).
Pöördu endokrinoloogi või perearsti poole järgmiste märkide ilmnemisel:
- Naistel: Selgelt tajutav rinnapiima eritumine ilma rinnaga toitmise või raseolekuta; menstruatsiooni kestvad häired või täielik katkemine (amenorrea) ilma selge põhjuseta; raskused rasestumisega.
- Meestel: Püsiv libiido langus, erektiilne häire (impotentsus) või viljatuse probleemid; rinnanäärmete suurenemine või tundlikkus.
- Kõigil: Püsivad või korduvad peavalud, eriti kui need on uued või muutuvad mustrit; nägemishäired (nt külgvaatevälja kadumine, hägune nägemine, topeltnägemine).
- Erakordselt kiireloomulised olukorrad (otsige koheselt arstiabi): Ägedad, välkvalulised peavalud, mis on eriti tugevad, koos iivelduse, oksendamise või nägemishäiretega – see võib viidata ajuripatsi apopleksiale, mis on eluohtlik seisund.