Lupusnefriit
Kirjeldus
Lupusnefriit on autoimmuntne haigus, mille puhul immuunsüsteem ründab ja kahjustab keha enda kudesid, eelkõige neere. See on süsteemse erütematoosse lupuse (SEL) kõige tõsisemaid tüsistusi, mis nõuab kiiret ja põhjalikku ravi, et vältida pöördumatuid neerukahjustusi.
Lupusnefriit on neerude põletik, mis on tingitud süsteemsest erütematoossest lupusest (SEL) – kroonilisest autoimmuunhaigusest. Haiguse käigus moodustub organismis liiga palju antikehi ja immuunkomplekse, mis ladestuvad neerukoekesse (glomerulites) ja põhjustavad seal põletikulist reaktsiooni. See põhjustab neerude filtreerimisfunktsiooni halvenemist, mille tulemuseks võib olla valkude ja vere kaotus uriiniga, samas kui kehas koguneb üleliigset vedelikku ja toksilisi aineid. Pikaajalisel kahjustusel võib tekkida neerupuudulikkus.
- Kõrgenenud vererõhk (hüpertensioon)
- Tursed (edema) näos (eriti hommikuti), jalgadel või kätestel
- Vahtuv uriin (valgu olemasolu tõttu)
- Uriinis veri (hematuria), mis võib olla silmale nähtamatu (mikroskoopiline)
- Väsimus ja üldine nõrkus
- Järsk kaalutõus vedelikupeetuse tõttu
- Vähene urineerimiste arv (oliguria)
- Põletikulised muutused liigestes või nahal (iseloomulikud SEL-i märgid)
- Kõrge palavik
- Peavalud ja nägemishäired seoses kõrge vererõhuga
Lupusnefriidi otsene põhjus on süsteemne erütematoosne lupus (SEL). Miks SEL mõnel inimesel neerusid kahjustab, ei ole täpselt teada, kuid see on seotud immuunsüsteemi hälbega. Riskitegurite hulka kuuluvad: geneetiline eeldis (haiguse esinemine peres), sooline tegur (naised on palju sagedamini haigestunud kui mehed), hormonaalsed muutused (näiteks rasedus, menopaus), keskkonnategurid (näiteks UV-kiirgus, mõned viirusinfektsioonid) ja mõned ravimid, mis võivad lupuselaadset seisundit esile kutsuda.
Lupusnefriidi kahtlus tekib tavaliselt SEL-iga patsiendil, kellel ilmnevad neerude kahjustust viitavad sümptomid. Diagnoosi kinnitamiseks kasutatakse mitmeid uuringuid: uriinianalüüs (valgu, vere, valgurakete avastamiseks); vereanalüüs (neerufunktsiooni hindamiseks kreatiniini ja urea taseme, samuti autoantikehade, nagu anti-dsDNA ja antinukleaarsete antikehade (ANA) testimiseks); neerubiopsiat peetakse kuldstandardiks – väike neerukoetüki võtmine mikroskoopiliseks uurimiseks, mis võimaldab täpselt hinnata põletiku tüüpi ja kahjustuse ulatust; ning kujutlusdiagnostikat (näiteks neerude ultraheli), et välistada muud põhjused.
Lupusnefriidi ravi eesmärk on põletikule vaigistada, immuunreaktsiooni kontrolli alla saada ja neerufunktsiooni säilitada. Ravi põhineb ravimite kombineerimisel: kortikosteroidid (nt prednisolon) põletiku kiireks mahasurumiseks; immunosupressandid (nt mükofenolaat, tsüklofosfamiid, azatioopriin) pikaajaliseks immuunsüsteemi talitluse kontrollimiseks; ja uuemad sihtravimid (nt belimumab). Oluline on ka toimetada kaasuvate probleemidega, nagu kõrge vererõhk (antihüpertensiivsed ravimid) ja valgukaotus uriiniga. Patsiendil on vaja regulaarset jälgimist. Elustiilimuutustena soovitatakse vähesoolast toitumist, piisavat vedelikutarbimist, kehalist aktiivsust ja UV-kiirgusest hoidumist. Raskel neerupuudulikkusel võib vaja minna dialüüsi või neerusiirdamist.
Kui Sul on diagnostiseeritud süsteemne erütematoosne lupus, on väga oluline jälgida neerudele viitavaid sümptomeid ja teha regulaarseid kontrolluuringuid. Vahetult pöördu arsti poole, kui märkad järsku kaalutõusu või turset (eriti näos või jalgadel), uriini vahtumist või punakamat värvi, olulist vähenemist urineerimiste hulgas, kestvat kõrget vererõhku või äkilist hingamisraskust (mis võib viidata vedeliku kogunemisest kopsudesse). Need võivad olla lupusnefriidi kiiresti areneva vormi märgid, mis nõuavad kiiret arstiabi. Samuti on oluline konsulteerida arstiga raseduse kavandamisel.