IgG uriinis

Kvantitatiivne · mg/L

Normaalsed väärtused

IgG uriini normid
Üldine
Tervetel inimestel on IgG tase uriinis tavaliselt alla 10 mg/L (milligrammi liitri kohta) või alla 5 mg/24h 24-tunnise uriini kogumise puhul. Normväärtused võivad laborite vahel erineda sõltuvalt kasutatavast meetodist.
Mehed
Meestel ja naistel on normid sarnased. Mõningates allikates võib meeste puhul olla veidi madalamad väärtused (nt alla 8 mg/L) füsioloogiliste erinevuste tõttu.
Naised
Naistel võivad normid olla sarnased meestega, kuid raseduse ajal võib IgG tase uriinis füsioloogiliselt tõusta.

Näitaja kohta

IgG (immunoglobuliin G) uriin on laboriuuring, millega mõõdetakse IgG antikehade sisaldust uriinis. Tavaliselt sisaldub veres ringlev IgG uriinis väga väheses koguses või puudub täielikult. Suurenenud IgG tase uriinis võib olla märk neerude filtreerimisfunktsiooni häirest, põletikulistest protsessidest või immuunsüsteemi reaktsioonist.

Funktsioon
  • IgG on organismi peamine antikeha, mis vastutab pikaajalise immuunsuse eest bakteriaalsete ja viiruste infektsioonide vastu.
  • See osaleb ka mälu-rakkude aktiveerimises, et kiiremini reageerida korduvatele infektsioonidele.
Päritolu ja tähtsus uriinis
  • IgG toodetakse plasmarakkude (B-lümfotsüütide) poolt ja see ringleb veres.
  • Terved neerud filtreerivad verest väga väikese koguse IgG uriini, kuid suurem kogus viitab neerude pooride suurenemisele või kahjustusele.
Ettevalmistus
  • Enne uriiniproovi kogumist tuleb hoolikalt pesta genitaalpiirkond, et vältida väliskontaminatsiooni.
  • Soovitatav on koguda hommikust esimest uriini (keskmine voog), kuna see on kontsentreeritum.
  • Mõnel juhul võib arst tellida 24-tunnise uriini kogumise, mis annab täpsema ülevaate IgG eritumise dünaamikast.
Protseduuri kirjeldus
  • Patsient kogub uriini steriilsesse anumasse, mis seejärel suunatakse analüüsiks.
  • Laboris määratakse IgG sisaldus uriinis immunokeemiliste meetoditega (nt ELISA või nefelomeetria).
  • Tulemused väljastatakse tavaliselt mg/L või mg/24h ühikutes, võrreldakse viitväärtustega.
Neeruhaigused
  • Glomerulonefriit (neerupärmikute põletik), mis suurendab neerude pooride läbilaskvust.
  • Neerukrooniline haigus (CKD) või neerupuudulikkus.
  • Neeruveenide tromboos või neerutrauma.
Süsteemsed ja autoimmuunhaigused
  • Süsteemne erütematoosne luupus (SLE), eriti neerude kaasamise korral (luupusnefriit).
  • Diabeetiline nefropaatia, kus veresuhkru kõrged tasemed kahjustavad neerufiltreid.
  • Sjögreni sündroom, süsteemne skleroos või reumatoidartriit.
Infektsioonid ja põletikulised seisundid
  • Rasked uriiniteedele infektsioonid (nt püelonefriit).
  • Süsteemsed viirusinfektsioonid (nt EBV, HIV), mis aktiveerivad immuunsüsteemi.
  • Püsivad kroonilised põletikulised protsessid.
Füsioloogilised põhjused
  • Tervetel inimestel on IgG tase uriinis tavaliselt väga madal või mittemääratav, mis peetakse normaalseks.
  • Hüdratatsiooni (vedeliku sissevõtu) suurenemine võib lahjendada uriini ja anda väiksemaid näitajaid.
Patoloogilised seisundid
  • Primaarne või sekundaarne immuunpuudulikkus (nt levinud varieeruv immuunpuudulikkus - CVID), kus veres on IgG tase madal.
  • Rasked maksahaigused või valgupuudulikkus, mis vähendavad immuunglobuliinide sünteesi.
  • Mõned vähivormid või kemoteraapia, mis põhjustab immunosupressiooni.
Kliinilised sümptomid
  • Põletikulised muutused uriinis (nt valk, vere või hüaside esinemine uriinis).
  • Krooniline turse (eriti näos või jalgades), mis võib viidata neerukahjustusele.
  • Kõrge vererõhk (hüpertensioon) teadmata päritoluga.
  • Kahtlus autoimmuunhaiguse või süsteemset põletikulise protsessi kohta.
Spetsialistid ja edasised uuringud
  • Uuringut tellib sageli **nefroloog** (neerude spetsialist) või **uroloog** (kuseelundite spetsialist).
  • Esmaselt võib selle määrata ka perearst või internist patsiendi sümptomite põhjal.
  • Tulemuste tõlgendamine toimub koos teiste neerufunktsiooni markeritega (nt kreatiniin, valk uriinis, GFR).