IgM kuses

IgM kuses on analüüs, millega hinnatakse immuunglobuliini M (IgM) sisaldust uriinis. See ei ole tavapärane uuring, kuid seda võidakse kasutada infektsioonide või autoimmunhaiguste hindamisel, kus on kahtlus kudede kahjustusest, mis võib viia antikehade väljutamiseni uriini teedesse. Kõrge IgM tase kuses võib viidata teatud patoloogilistele seisunditele.

Funktsioon
  • Immuunglobuliin M (IgM) on esmane antikeha, mis tekib organismi esmakokku puutudes patogeeniga (nt bakter või viirusega).
  • Tavaliselt leidub IgM peamiselt veres, mitte kuses. Seetõttu on tema leidmine kuses ebatavaline ja võib näidata haiguslikku protsessi.
Käitumine organismis
  • IgM on suur molekul. Tema ilmumine kuses viitab tavaliselt neerude glomerulaarse filtratsiooni bariääri kahjustusele (nt nefrotiline sündroom, glomerulonefriit) või liigsele tootmisele organismis (nt mõned infektsioonid, autoimmunhaigused).
  • Uuring aitab kaudselt hinnata neerude funktsiooni ja immuunsüsteemi aktiivsust.
Ettevalmistus
  • Tavaliselt pole vaja erilist ettevalmistust.
  • Soovitatav on koguda hommikune esimene keskmine uriini voog puhta anumasse.
  • Enne proovivõttu tuleb teha välimiste suguelundite puhastamine, et vältida proovi reostumist.
Analüüsimeetod
  • Proovi analüüsitakse laboris immunokeemiliste meetoditega (nt immunoturbidimeetria, ELISA), mis määravad täpselt IgM kontsentratsiooni.
Neeruhaigused
  • Glomerulonefriit (neerupäsmakite põletik).
  • Nefrootiline sündroom (neerude filtratsioonibariääri tõsine kahjustus).
  • Süstemaarne lupus erythematosus (SLE) neerukahjustusega (lupusnefriit).
Infektsioonid
  • Rasked infektsioonid, mis põhjustavad suurt antikehade (sh IgM) tootmist.
  • Kroonilised infektsioonid, mis võivad kaasneda neerukahjustusega.
Muud põhjused
  • Mõned autoimmunhaigused.
  • Monoklonaalsed gammopatiad (nt Waldenströmi makroglobulinemia).
  • Väga harva võib olla seotud uriiniteede infektsiooniga, kuid see on ebatõenäoline, kuna IgM ei ole tüüpiline põletikumerker uriinis.
Peamised näidustused
  • Kahtlus neerude glomerulaarse kahjustuse (nt glomerulonefriidi) olemasolus.
  • Süstemaarse lupus erythematosuse (SLE) diagnoosimisel või jälgimisel, eriti kui on kahtlus neerude kaasamises (lupusnefriit).
  • Põhjuse otsimine patoloogiliste leidude (nt valguria – valgu kuses, hematuria – vere kuses) korral.
  • Mõne kroonilise infektsiooni või autoimmunhaiguse hindamine.
Kes tellib või tõlgendab uuringut?
  • Uuringut võib tellida **nefroloog** (neeruasjatundja), **reumatoloog** (autoimmunhaiguste spetsialist) või **üldarst**.
  • Tulemuste lõpliku tõlgendamise teeb arst, võttes arvesse patsiendi kliinilist pilti, anamneesi ja teisi analüüse.

Mida see uuring võib näidata?

Allpool on haigused, mille tuvastamisel või jälgimisel see uuring aitab. Riba pikkus ja protsent näitavad, kui suurel osal haigetest on uuringutulemus muutunud.

Sümptomid, mille tõttu seda uuringut sageli määratakse
Vere virustes (Hematuria)

Veebilehel olev teave on üldist laadi ega ole individuaalne meditsiiniline konsultatsioon. Uuringute tulemusi peab hindama tervishoiuspetsialist, arvestades muid uuringuandmeid ja Teie sümptomeid. Portaal ei vastuta selle teabe põhjal tehtud otsuste eest.

Arutelu

Jagage oma kogemust selle uuringu kohta: millal see määrati, milline oli tulemus, kuidas läks. Teie lugu võib teisi aidata.

Kommentaare veel pole. Olge esimene!