Juveniilne idiopaatiline artriit
Kirjeldus
Juveniilne idiopaatiline artriit (JIA) on kõige levinum krooniline põletikuline reumaatiline haigus lastele. See on oluline seisund, mis mõjutab peamiselt liigeseid, kuid võib kahjustada ka silmi, nahka ja teisi organeid. Varane tuvastamine ja asjakohane ravistrateegia on võtmetähtsusega, et hoida ära püsivaid kahjustusi ja tagada lapsel võimalikult normaalne kasv ning elukvaliteet.
Juveniilne idiopaatiline artriit on autoimmuunhaigus, mille puhul lapse immuunsüsteem ründab ekslikult keha enda kudesid, peamiselt liigeseid. See põhjustab püsivat põletikku, valu, turse ja jäikust. Haigus avaldub enne 16. eluaastat ja kestab vähemalt kuus nädalat. JIA'l on mitu alatüüpi (nt süsteemne, oligoartikulaarne, polüartikulaarne), mis erinevad puudutavate liigeste arvu ja kaasnevate sümptomite poolest. Peale liigeste võib põletik mõjutada ka silmi (uveiit), nahka ja siseorganeid.
- Liigeste valud, mis võivad olla eriti tugevad hommikul või puhkejärgselt
- Liigeste turse ja soojusetunne
- Liigeste jäikus, eriti hommikul (hommikujäikus), mis kestab üle tunni
- Lapsel võib tekkid kõndimisraskusi või ta võib muutuda iseäranis krabistavaks
- Kõrge palavik, mis tõuseb õhtuti ja võib kaasneda roosaka löövega (eriti süsteemse JIA korral)
- Pidev väsimus ja energiapuudus
- Isu kaotus ja kaalulangus
- Lümfisõlmede suurenemine
- Silmapõletik (uveiit), mis võib olla valutu, kuid ohustab nägemist
Juveniilse idiopaatilise artriidi täpset põhjust ei tunta – seetõttu ongi see 'idiopaatiline'. Arvatakse, et haiguse tekkimises mängivad rolli mitmed tegurid. See hõlmab geneetilist kalduvust (teatud geenid suurendavad riski), keskkonnategureid (nt viirusinfektsioonid, mis võivad käivitada autoimmuunreaktsiooni) ja immuunsüsteemi häireid. Haigus ei ole nakkav ega pärilik otseses mõttes, kuid perekonnas esinev reumaatiliste haiguste ajalugu võib riski suurendada. Haigus võib esineda igas sugupooles ja igas rassis.
JIA diagnoosimine on põhjalik protsess, sest puudub üksik test. See põhineb anamneesil, füüsilisel uuringul ja mitmesugustel testidel, et välistada teisi haigusi. Olulised meetodid hõlmavad: põhjalikku anamneesi ja füüsilist uuringut liigeste seisundi hindamiseks; vereanalüüse põletikumärkide (nt CRP, erütrotsüütide sedimentatsioonikiirus), reumafaktori ja antinukleaarsete antikehade leidmiseks; kujutlusdiagnostikat (röntgen, ultraheli või MRI), et hinnata liigestekahjustusi; ja silmaarstlikku läbivaatust (k pil lambiga), et välistada sümptomiteta uveiiti. Diagnoosi kinnitab reumatoloog.
Juveniilse idiopaatilise artriidi ravi eesmärk on kontrollida põletikku, leevendada sümptomeid, vältida liigestekahjustusi ja tagada lapse normaalne kasv ning areng. Ravi on individuaalne ja põhineb haiguse alatüübil ja raskusastmel. Seda juhib lastereumatoloogi meeskond. Ravi võib sisaldada mittesteroidsed põletikuvastaseid vaiste (nt ibuprofeen) valu ja põletiku leevendamiseks; põhi ravimiteks on pika toimega antireumaatilised ravimid (DMARD-id), nät metotreksat, mis pärsivad immuunsüsteemi üleaktiivsust; bioloogilisi preparaatide (nt TNF-alfast mõjutavad vaistud), mida kasutatakse raskematel juhtudel; kortikosteroidide süste (lühiajaliselt tugeva põletiku kontrollimiseks); ning regulaarset füsioteraapiat ja erialast treeningut, et säilitada liigeste liikuvust ja lihasjõudu.
Oluline on kiiresti konsulteerida lastearsti või reumatoloogiga, kui lapsel esineb mõni järgmistest märkidest: püsiv liigesevalu, turse või jäikus, eriti hommikul; lammutamise muutus või kõndimisraskused selgeta põhjuseta; püsiv kõrge palavik, mis tõuseb õhtuti ja langeb hommikul, võimaliku roosaka löövega; pidev ja seletamatu väsimus, isupuudus või kaalulangus; või silmapunktumine, valgusundumatus või nägemishäired. Eriti oluline on kiire reaktsioon sümptomiteta silmapõletiku (uveiidi) vältimiseks, mis võib tekkida ka ilma liigestevalu ja turveteta. Varane sekkumine on võtmetähtsusega.