Hüpertoonia (kõrgvererõhk)

Hüpertoonia on seisund, kus veresoonte seintes avaldatav vererõhk on püsivalt liiga kõrge. Normaalne vererõhk võimaldab verel liikuda kehas ja varustada organeid hapniku ning toitainetega. Kõrge vererõhk paneb südame töötama koormatult ja lõhub aja jooksul arterite seinu, muutes need jäigemaks ja ahenenud. See suurendab oluliselt arteroskleroosi (veresoonte kõvenemise) riski. Krooniline kõrgvererõhk on peamine riskitegur insuldi, müokardiinfarkti, südamepuudulikkuse, aorte aneuüsmade, perifeerse arteriaalhaiguse, kroonilise neerupuudulikkuse ja nägemisprobleemide arenguks.

Hüpertoonia jaguneb kahte põhirühma: esmastekke (esmane) hüpertoonia ja sekundaarne hüpertoonia. Umbes 90-95% juhtudest on tegemist esmastekke hüpertooniaga, mille täpset põhjust ei osata, kuid selle arengusse panustavad geneetilised tegurid ja elustiil. Sekundaarne hüpertoonia on teise haiguse (nt neeru- või kilpnäärmehaigus) või ravimi (nt põletikuvastased ravimid) tagajärg. Põhilised riskitegurid on: eakaas, pärilik kalle, ülekaalulisus ja rasvumine, liigne soola tarbimine, vähene füüsiline aktiivsus, alkoholi liigtarbimine, tubakasuitsetamine, krooniline stress ning toitumine, milles on palju küllastunud rasvu ja valgusid, kuid vähe puuvilju ja köögivilju. Mõned kroonilised haigused nagu diabeet, uni-apnoe või kolesterooli taseme kõrgenemine suurendavad samuti oluliselt riski.

Hüpertoonia diagnoosimise aluseks on korduvad vererõhu mõõtmised. Üksik mõõtmine ei ole diagnoosiks piisav. Tavaliselt mõõdetakse vererõhku mitu korda erinevatel külastustel. Võimalusel soovitatakse 24-tunnine ambulatorne vererõhu monitooring (ABPM), mis annab täpse ülevaate vererõhu kõikumistest ööpäeva jooksul, vältides "valge mantli efekt" (kõrge rõhk ainult arsti juures). Kui kahtlustatakse sekundaarset hüpertooniat või tüsistusi, võidakse tellida täiendavaid uuringuid: vereproov hormoonide, elektrolüütide ja suhkru taseme kontrolliks, uriiniuuring, elektrokardiogramm (EKG) või südame ultraheli (ehhhokardiogramm), neerude ultraheli, silmapõhja uuring või veresoonte elastsuse hindamine.

Hüpertoonia ravi eesmärk on vähendada püsivalt vererõhku sihttasemele (tavaliselt alla 140/90 mmHg, noortel või diabeediga patsientidel isegi madalam) ja seeläbi vähendada tüsistuste riski. Ravi aluseks on elustiilimuutused: kehakaalu normaliseerimine, regulaarne füüsiline tegevus (nt kõndimine, jooks, ujumine), toitumise korrigeerimine (vähendatud soola ja alkoholi tarbimine, DASH-toitumisplaan rikkaliku taimsete toitudega), stressi vähendamine ja suitsetamisest loobumine. Kui elustiilimuutused ei piisa, määratakse vererõhu alandavaid ravimeid. Levinumad preparaadirühmad on: diureetikud (kuseajendid), beetablokaatorid, angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibitoorid (ACEI), angiotensiini II retseptoride blokaatorid (ARB) ja kaltsiumikanalite blokaatorid. Sageli kasutatakse mitme ravimi kombineeritud ravimeetodit. Ravi on tavaliselt eluaegne ja patsiendi jaoks individuaalne.

Iga täiskasvanu peaks vähemalt korra aastas kontrollima oma vererõhku, isegi kui sümptomeid pole. Koju saab osta vererõhu mõõtja iseseisvaks jälgimiseks. Pöörduge arsti poole KOHE või kutsuge hädaabiteenistus (112), kui teil on järsud, tugevad sümptomid nagu: raskesti talutav peavalu koos segaduse, nägemishäirete või iiveldusega; rinnakuvalu, südamepekslemine või hingamisraskused; nägemise või kõne äkiline häiritus; ühe kehapoolse nõrkus või tuimus. Samuti tuleks arsti poole pöörduda, kui korduvatel kodustel mõõtmistel on vererõhk püsivalt kõrgem kui 140/90 mmHg, isegi kui te end hästi tunnete. Kroonilise haigusega patsientidel võib sihttasemed olla erinevad – järgige oma arsti soovitusi.