Hüpertensiivne nefropaatia

Hüpertensiivne nefropaatia (ka hüpertensiivne neerukahjustus) on neerude struktuuri ja funktsiooni järkjärguline halvenemine, mida põhjustab püsivalt kõrge vererõhk. Kõrge rõhk kahjustab neerude peenikesi artereid (arterioole) ja filtratsiooniseadmeid (glomeruleid). Ajapikku muutuvad veresooned jäigemaks ja kitsemaks, mis pärsib verevoolu ning hapniku ja toitainete tarnet neerukoesse. See viib glomerulite skleroosi (armistumisele) ja neerukoe fibroosini, lõpuks vähendades neerude võimet puhastada veret keemiliselt jääke. Lõppstaadiumis võib areneda täielik neerupuudulikkus, mis nõuab asendusravi (dialüüsi või neerusiirdamist).

Peamiseks põhjuseks on pikaajaline (krooniline) essentsiaalne hüpertensioon, kus vererõhk on püsivalt kõrgem kui 140/90 mmHg. Püsiv rõhk koormab neeru veresooni, põhjustades nende paksenemist ja kahjustumist. Rizik suureneb järgmiste tegurite korral:

• Vanus: Risk kasvab pärast 60. eluaastat.
• Perekonnalugu: Sugulased hüpertensiooni või neeruhaigustega.
• Kaasnevad haigused: Diabeet (eelkõige 2. tüüpi diabeet), metaboolse sündroomi komponendid.
• Elustiil: Liigne soola (naatriumi) tarbimine, ülekaal või rasvumine, füüsiline tegevusetus, suitsetamine.
• Rass/etniline päritolu: Afroameeriklastel on suurem kalduvus nii raskematele hüpertensioonivormidele kui ka neerukahjustusele.
• Teised neeruhaigused: Eelnevad neeruprobleemid kiirendavad kahjustust.

Hüpertensiivse nefropaatia kahtlus tekib patsiendil, kellel on pikaajaline hüpertensioon ja neerufunktsiooni halvenemise märgid. Diagnoosi kinnitamiseks tehakse mitmeid uuringuid:

• Veranalüüs: Kreatiniini ja uree taseme mõõtmine, et hinnata neerude filtratsioonimäära (eGFR).
• Uriinianalüüs: Valgu (proteiinuria või albuminuria) ja/või vere olemasolu uriinis on oluline kahjustuse marker. Vahel tehakse 24-tunnise uriini kogumist.
• Neerude ultrahääluuring (ultraheli): Et hinnata neerude suurust, struktuuri ja välistada muud põhjused (nt obstruktsioon).
• Vererõhu jälgimine: 24-tunnine ambulatorne vererõhu monitorring (ABPM) või regulaarsed kodused mõõtmised.
• Lisauuringud: Vere elektrolüüdide taseme mõõtmine. Harvem, kui diagnoos on ebaselge, võib olla vajalik neeru biopsia, et täpselt hinnata koe kahjustust ja välistada muud neeruhaigused.

Regulaarne jälgimine on oluline haiguse käigu hindamiseks.

Ravi peamine eesmärk on agressiivselt kontrollida vererõhku ja aeglustada neerukahjustuse progresseerumist. Ravistrateegia hõlmab:

• Farmakoterapeutika: Vererõhu alandamiseks kasutatakse esmajoones ravimeid, mis kaitsvad neerusid. Need on Angiotensiini teisendava ensüümi inhibitoorid (ACE-inhibiitorid) või Angiotensiini II retseptori blokaatorid (ARB-d). Sageli on vaja kombineerida mitut rühma ravimeid (nt diureetikume, kaltsiumikanaleite blokaatoreid).
• Elustiili muutused: Soola (naatriumi) tarbimise piiramine (< 2-2,4 g päevas), tervislik, tasakaalustatud toitumine (nt DASH-dieet), regulaarne mõõdukas füüsiline koormus, kaalulangus ülekaalulistel, suitsetamisest loobumine ja alkoholi piiramine.
• Kaasuvate haiguste kontroll: Väga täpne glükoositaseme kontroll diabeedi korral.
• Edasijõudnud neerupuudulikkuse ravi: Kui neerufunktsioon langeda alla kriitilise taseme, vajatakse asendusravi: hemodialüüsi, peritoneaaldialüüsi või neerusiirdamist. Sellisel juhul koordineeritakse ravi nefroloogi ja dialüüsikeskuse või siirdamiskliinikuga.

Konsulteerige arstiga viivitamatult järgmistel juhtudel:

• Kui teil on diagnoositud hüpertensioon, kuid vererõhk püsib sageli kõrge, vaatamata ravile.
• Kui teie vererõhu näidud on püsivalt üle 140/90 mmHg.
• Kui ilmnevad märgid võimalikust neerukahjustusest: püsiv turse kehaosades (jalad, sääred, nägu), vahtunud uriin, uriini värvuse või koguse järsk muutus, pidevad peavalud, nägemishäired või rinnalivalu.
• Kui teil on tuntud riskitegureid (diabeet, perekonnalugu) ja teil pole tehtud regulaarseid neerufunktsiooni kontrolluuringuid.

Äraviivatus on vajalik, kui esinevad ägeda neerupuudulikkuse märgid: väga vähene uriini eritus või selle täielik puudumine, raskesti hingamine, rinnusvalu, südame rütmihäired, sügav nõrkus või teadvusehäired.