Emfüüsema

Emfüüsemat iseloomustab kopsuaknaikeste (alveoolide) seinte püsiv kahjustus ja hävimine. Terved alveoolid on väikesed, õhukeseseinalised kotid, kus toimus hapniku ja süsihappegaasi vahetus. Emfüüsemal aga need seinal purunevad, moodustades suuri, aga ebaefektiivseid õhutäiteid. Need suured 'kaevud' ei suuda enam korralikult õhku sisse ja välja lasta, mis vähendab kopsude elastsust ja võimekust. Tagajärjeks on see, et hingamisel jääb vana õhk kopsudesse kinni (õhulõks) ja uue, hapnikurikka õhu sissehingamine muutub väga raskeks. See põhjustab iseloomulikku pidevat hingeldust. Kahjustus on parandamatu, kuid õige raviga saab sümptomeid kontrollida ja haiguse kulgu aeglustada.

Peamiseks emfüüsema põhjuseks on pikaajaline tubakasuitsu sissehingamine. Suits põhjustab kopsukudes põletikulist reaktsiooni, mis lõpuks hävitab alveoolide seinu.

Peamised riskitegurid:

• Tubakasuits: Kõige olulisem riskitegur. Mida kauem ja rohkem suitsetatakse, seda suurem on oht.
• Keskkonnasaaste ja töökeskkond: Pikaajaline kokkupuude tööstusliku tolmu, kemikaalide (nt asbest, ränitiib) või söepuru ning õhusaastega.
• Päritud tegur: Alfa-1-antitrüpsiini puudulikkus on haruldasem geneetiline seisund, mis põhjustab valgu puudust, kaitstes kopsusid. See võib viia emfüüsema arengule nooremas eas, isegi mittesuitsetajatel.
• Vanus: Haigus avaldub tavaliselt pärast 40. eluaastat.
• Krooniline bronhiit: KOP teine peamine vorm, mis sageli koosneb emfüüsema ja kroonilise bronhiidiga.

Arst seab diagnoosi põhjalikku anamneesi ja erinevate uuringute andmeid analüüsides.

1. Füüsiline uuring: Arst kuulab kopsusid, võib märgata vileseid helisid ja muutunud rindkere kuju.

2. Kopsufunktsiooni uuringud (spiromeetria): See on kuldstandard. Uuring mõõdab, kui palju õhku kiiresti välja hingata saab, aidates hinnata õhutakistust ja kopsude mahtu.

3. Rindkere röntgen: Võib näidata liigset õhukust kopsudes, lapikut diafragmat ja suurenenud rindkere mõõtmeid.

4. Kopsude arvutitomograafia (KT): Annab palju täpsema pildi kopsukoe kahjustusest ja aitab emfüüsemat tuvastada varases staadiumis ning eristada seda muudest haigustest.

5. Veretestid: Veregaasanalüüs mõõdab hapniku ja süsihappegaasi taset veres. Võib teha ka testi alfa-1-antitripsiini taseme määramiseks.

6. 6-minutilise kõnnitesti: Hindab füüsilise koormuskannatuse astet igapäevaelus.

Emfüüsema on parandamatu, kuid sellega on võimalik elada ja sümptomeid tõhusalt kontrollida. Ravi eesmärk on leevendada hingeldust, ennetada paastumisi ja parandada elukvaliteeti.

Medikamentoosne ravi:

• Inhalatsioonilised bronhodilataatorid: Peamised ravimid. 'Kiirtoimega' preparaadid leevendavad äkilist hingeldust, 'pika toimega' preparaadid kontrollivad sümptomeid pikaajaliselt.
• Inhalatsioonilised glükokortikosteroidid: Vähendavad kopsudes põletikku, eriti kui on ka krooniline bronhiit.
• Antibioodikumid ja vaktsineerimine: Nakatuste (nt kopsupõletik) ennetamiseks ja ravimiseks. Oluline on igal aastal gripivaktsiin ja korduv pneumokokivaktsiin.

Mittemedikamentoosne ravi:

• Hapnikuravi: Soovitatav patsientidel, kelle veres on püsivalt madal hapnikutase. Pikemaajaline hapniku tarvitamine pikendab eluiga ja parandab heaolu.
• Pulmonoloogiline rehabilitatsioon: Spetsiaalne treeningprogramm, mis sisaldab harjutusi, hingamistreeningut ja toitumisnõustamist, et suurendada füüsilist vastupidavust.
• Elustiili muutused: SUITSETAMISE LÕPETAMINE on absoluutselt kõige olulisem samm, mis aeglustab haiguse edasist arengut.

Kirurgiline ravi:

Rasketel juhtudel võib kaaluda kirurgilisi meetodeid, näiteks kopsude mahu vähendamise operatsiooni või kopsusiirdamist.

Oluline on konsulteerida arstiga, kui tekkivad järgmised märgid, eriti kui olete pikaajaline suitsetaja või teil on muud riskitegurid:

• Pidev köha või hingeldus, mis ei taandu või halveneb aja jooksul.
• Värvunud (kollane või roheline) lima köhimisel, mis võib viidata infektsioonile.
• Äkiline hingamisraskuste suurenemine, mida tavalised kiirtoimega inhalaatorid ei leevenda.
• Sinakas värvus huultel või sõrmeotstel (tsüanoos).
• Raske hingeldus isegi puhkeolekus või lihtsate tegevuste (riietumine, toa koristamine) ajal.
• Koduse hapnikuraviga patsientidel: hapnikusaturaalsuse langus alla 90% või eelnevalt määratud kriitilise taseme.

Need võivad olla märgid haiguse paastumisest või raskestastumisest, mis nõuab kiiret meditsiinilist sekkumist.