Alveolaar-arteriaalne gradient

Kvantitatiivne · mmHg

Normaalsed väärtused

Alveolaar-arteriaalse gradiente normid

Üldine

Tervislikul noorel täiskasvanul on normaalne A-a gradient alla 10–15 mmHg (1,3–2,0 kPa). Gradient suureneb vanusega – ligikaudu 1 mmHg iga 10 eluaasta kohta.

Mehed

Normi ligikaudne valem: (vanus aastates / 4) + 4 mmHg.

Naised

Sarnane valem kui meestel, kuid võib olla veidi madalam.

Näitaja kohta

Alveolaar-arteriaalne gradient (A-a gradient) on arvutatav näitaja, mis kirjeldab hapniku osarõhu erinevust kopsualveoolides ja arteriaalses veres. Seda kasutatakse hingamispuudulikkuse põhjuse täpsustamiseks ning kopsudes toimuvate gaasivahetusprotsesside hindamiseks.

Mis on alveolaar-arteriaalne gradient?

Funktsioon

Hindab alveolaarse ventileerimise ja perfusiooni (V/Q) suhet.
Abistab eristama kopsupõhist ja väliskopsupõhist hingamispuudulikkust.

Arvutamine

Gradient arvutatakse valemiga: A-a gradient = PAO2 (alveolaarne hapniku osarõhk) – PaO2 (arteriaalne hapniku osarõhk).
PAO2 arvutatakse alveolaarse gaasivõrrandi abil, võttes arvesse sissehingatava õhu hapnikusisaldust (FiO2), arteriaalset süsinikdioksiidi osarõhku (PaCO2) ja muid parameetreid.

Kuidas gradienti määratakse?

Protseduur

Gradienti ei mõõdeta otse, vaid see arvutatakse arteriaalsete veregaaside (veregaatide) ja kliiniliste andmete põhjal.
Patsiendilt võetakse arteriaalne vereproov (tavaliselt randmearterist) veregaaside analüüsiks.
Laboris määratakse arteriaalsed gaasid: PaO2, PaCO2 ja pH.
Arvutusteks kasutatakse alveolaarset gaasivõrrandit, kuhu sisestatakse ka sissehingatava õhu hapnikusisaldus (tavaliselt 21% toasõhul, hapnikuga ravil rohkem).
Lõpptulemusena saadakse A-a gradiente väärtus mmHg või kPa ühikutega.

Kõrge alveolaar-arteriaalne gradient

Peamised põhjused

Kopsude struktuurihäired: kopsufibroos, interstitsiaalsed kopsuhaigused, atelektaas.
Ventileerimise-perfusiooni mittevastavus (V/Q mismatch): kopsuemboolia, kopsuturse, raskekujuline bronhiit.
Alveolaarse-kapillaari difusiooni häired.
Vasak-südamepuudulikkus või kopsuveenide hüpertensioon.

Madal alveolaar-arteriaalne gradient

Tüüpilised olukorrad

Väliskopsupõhine hingamispuudulikkus: kesknärvisüsteemi depressioon (näiteks uimastite üledoosis), neuromuskulaarsed haigused, rinna kuju häired.
Madal gradient on sageli leitav hingamispuudulikkuse korral, mis ei ole põhjustatud kopsudest (nt hingamiskeskuse talitlushäired).
Mõnel juhul metaboolsed hairendid või hüpokseemia madala FiO2 korral (nt kõrge mägedes).

Indikatsioonid: millal tehakse gradiente?

Kliinilised olukorrad

Arusaamatu hüpokseemia (madal arteriaalne hapnikusisaldus) hindamisel.
Eriti oluline hingamispuudulikkuse diferentsiaaldiagnostikas, et eristada, kas põhjus on kopsudes või väljaspool kopsusid.
Kopsuhaiguste (nt kopsufibroosi, kopsuemboolia) seirel.
Intensiivravis patsientide hingamistoetuse ja hapnikuravi optimeerimisel.

Soovitatavad spetsialistid