Ehrlichioos

Ehrlichioos on infektsioonhaigus, mida põhjustavad Ehrlichia perekonda kuuluvad bakterid (riketsiad). Need bakterid elavad ja paljunevad valgetes verelibles – peamiselt leukotsüütides. Nakatumine toimub inimesele nakatunud puugi (tavaliselt Ixodes või Amblyomma liigi) hammustuse kaudu. Bakterid kahjustavad immuunsüsteemi rakke, põhjustades põletikulist reaktsiooni, mis võib mõjutada erinevaid elundeid, sealhulgas maksa, põrna, luuüdi ja keskhervusüsteemi. Haigust on kahte peamist tüüpi: inimese monotsütaarne ehrlichioos (HME) ja inimese granulotsütaarne ehrlichioos (HGE) ehk anaplasmosis, kuigi viimast peetakse nüüd eraldi haiguseks (Anaplasmoos).

Põhipõhjus on nakatunud puugi hammustus. Ehrlichia baktereid kandvad puugid elavad rohus, põõsastes ja metsaaladel. Riski suurendavad tegurid on tegevused vabas looduses puugilevastastes piirkondades (nt matkamine, kampimine, aiandus) ilma korraliku kaitseta (pikkade varrukate ja pükstega riietus, repelentide kasutamine). Haigus ei levita inimeselt inimesele. Suurem risk on ka immuunsüsteemi nõrgestatud isikutel (nt vanuritel, vähihaigetel või teistele kroonilistele haigustele haigestunud) ning koertega tihedalt kokku puutuvatel inimestel, kuna koerad võivad olla ka haiguse kandjateks.

Diagnoosi kinnitamine põhineb sümptomitel, võimalikul puugikontaktil ja spetsiifilistel laboratoorseetestidel.

1. Verianalüüs: Täisvere üldanalüüs võib näidata valgeliblede (leukotsüütide) ja trombotsüütide arvu langust (trombotsütopeeniat).

2. Seroloogilised testid: Need tuvastavad vereseerumis antikehi Ehrlichia bakterite vastu (nt immunofluorestsents, ELISA). Tulemused võivad esimesel nädalal olla negatiivsed, seega on vaja mõnikord kordustesti 2-4 nädala pärast.

3. Polümeraasi ahelreaktsioon (PCR): See on kõige spetsiifilisem ja kiirem meetod, mis tuvastab otseselt bakterite DNA-d patsiendi vereproovist. Eriti kasulik haiguse varajases staadiumis.

4. Verelahustiku ("buffy coat") mikroskoopia: Harva kasutatav meetod, kus otsitakse baktereid (morulaid) valgetes verelibledes otse mikroskoobi all.

Ehrlichioosi põhiravim on antibiootikumid. Ravi tuleb alustada kohe pärast diagnoosi kahtlust, ilma laboritulemuste lõplikku kinnitust ootamata, eriti raskete sümptomite korral.

• Esmane ravi: Kõige sagedamini kasutatav ravim on doksatüsüklini. See on efektiivne enamiku täiskasvanute ja kaheksast aastast vanematest lastel puhul.
• Alternatiivsed ravimid: Väikelaste ja rasedate naiste puhul, kellele doksatüsüklini ei sobi, võidakse kasutada rifampitsiini.
• Sümptomaatiline ravi: Palavikuvastaste ja valuvaigistite (nt paratsetamooli) manustamine, et leevendada sümptomeid.
• Rasked juhtumid: Kui haigus on põhjustanud organite kahjustusi või šokki, võib vajalikuks osutuda hospitaliseerimine, vedelikuravi veenisisese infusioonina ja täiendav toetusravi.

Täielik paranemine võtab tavaliselt mõne päeva kuni nädala aega pärast antibiootikumravi algust.

Konsulteerige arstiga JUHUL, KUI:

• Teil on kõrge palavik, peavalu ja lihasvalud pärast võimalikku puugihammustust.
• Teil tekivad ülalkirjeldatud sümptomid, isegi kui te ei mäleta puugihammustust (kuni 50% juhtudest inimesed hammustust ei märka).
• Teil on teadaolev puugihammustus ja 1-2 nädala jooksul tekivad gripisarnased sümptomid.

KOHE KIIRELOOMULINE ARSTIABI on vajalik, kui ilmnevad järgmised "punased lipud":

• Segadus, desorienteeritus või teadvuse muutus.
• Rasked hingamisraskused.
• Rasked iiveldus ja oksendamine, mis takistab vedeliku ja ravimite tarvitamist suu kaudu.
• Värinad, krambid või teised neuroloogilised sümptomid.
• Väljakutsutamatu verejooks või sinimuste teke.