Clostridium difficile infektsioon

Clostridium difficile infektsioon on bakteri Clostridium difficile (C. diff) põhjustatud peensooles ja jämesooles tekkinud põletik. Tavaliselt elab see bakter väikestes kogustes paljude inimeste soolestikus, kuid teiste soolestiku bakterite tasakaalu häirides (nt antibiootikumide tõttu) võib see hakata kiiresti paljunema ja toksineid (mürke) eritama. Need toksiinid kahjustavad soole limaskesta, põhjustades kõhulahtisust, krampe ja palavikku. Raskematel juhtudel võib tekkida eluohtlik seisund – pseudomembranoosne koliit, mille puhul soole seinale tekivad valkjad membraanilaadsed moodustised. Kõige sagedamini esineb see nakkus just haiglaravil olevatel patsientidel, kelle immuunsus on nõrgenenud või kes on saanud laiaspektralisi antibiootikume.

Peamiseks põhjuseks on soolestiku normaalse mikrofloora tasakaalu häirimine, mis võimaldab C. difficile bakteril kontrollimatult paljuneda. Selle peamised riskitegurid on:

• Antibiootikumide kasutamine: Eriti laiaspektralised antibiootikumid (nt klindamütsiin, fluorokünoloonid, penitsilliinid, tsefalosporiinid), mis hävitavad nii patogeenseid kui ka kasulikke baktereid.
• Pikem viibimine haiglas või hooldusasutuses: Need on peamised nakkusallikad, kuna bakter levib kokkupuutel (näiteks haiglapersonal või pindade kaudu).
• Vanus üle 65 aasta: Immuunsuse nõrgenemine ja sagedasem ravimite kasutamine suurendavad riski.
• Nõrgenenud immuunsüsteem: Tekib põhjushaiguste (nt vähk, diabeet) või immuunsüsteemi survestavate ravimite tõttu.
• Seedetrakti operatsioonid või meditsiinilised protseduurid: Näiteks kõhuõõne operatsioon või kliister.
• Eelnev C. difficile infektsioon: Korduva nakkuse risk on suur.
• Teatud maovähki põdevate ravimite (protoneerumispumba inhibiitorite) pikaajaline tarvitamine.

C. difficile infektsiooni kahtlus tekib iseloomulike sümptomite (eriti antibiootikumiravi ajal või selle järel) korral. Diagnoos kinnitatakse laboratoorse analüüsiga. Peamised meetodid on:

1. Rapiidtest toksiinide A ja B tuvastamiseks: Analüüsitakse patsiendi väljaheidet, et tuvastada bakterite poolt eritatud mürke. Tulemus saadakse kiirelt (mõne tunni jooksul).

2. Glutamaadi dehüdrogenaasi (GDH) test: Tuvastab C. difficile bakterit, kuid ei erista, kas tegemist on toksiiniga seotud infektsiooniga või lihtsalt bakterikandlusega. Sageli tehakse koos toksiinitestiga.

3. Polümeraasi ahelreaktsioon (PCR) test: Tuvastab spetsiifilist C. difficile geeni, mis võimaldab kiirelt ja täpselt tuvastada infektsiooni. See on üks tundlikumaid meetodeid.

4. Soolede bakterikultuur: Kasvatatakse bakterit laboris, kuid see protsess võtab mitu päeva ja ei näita toksiinide olemasolu.

5. Kolonoskoopia või sigmoidoskoopia: Seda tehakse harva, kuid raskel juhtumil võib arst vaadata soole seina, et tuvastada pseudomembranoosse koliiti iseloomulikke muutusi.

6. Röntgen- või CT-skann: Võidakse teha, kui kahtlustatakse tüsistusi, näiteks soole läbimurdu või toksilist megakooloni.

Ravi põhineb infektsiooni raskusastmel. Kõige olulisem esimene samm on võimalusel lõpetada põhjustanud antibiootikumide manustamine.

• Kerge kuni mõõduka infektsiooni ravi: Kasutatakse spetsiifilisi antibiootikume, mis sihivad C. difficile't. Tavaliselt on see vankomütsiin või fidaksomütsiin suukaudselt. Need ravimid jõuavad otse soolestikku.
• Raske infektsiooni ravi: Kasutatakse suukaudset vankomütsiini või fidaksomütsiini pikema aja jooksul ja/või kõrgematel annustel. Kui patsient ei suuda tablette süüa või on tegemist eluohtliku seisundiga, võib kasutada intravenoosset metronidatsooli.
• Korduva infektsiooni ravi: See on keeruline. Ravivõimalusteks on pikendatud antibiootikumikursus pulssraviga, fekalomütsiin (uus ravim) või soolestiku mikrobioota transpantatsioon (FMT). FMT on väga efektiivne protseduur, mille puhul tervetelt doonoritelt saadud väljaheide sisestatakse patsiendi soolestikku, et taastada tervetlik bakterite tasakaal.
• Toetusravi: Oluline on hoida vedeliku ja elektrolüütide tasakaalu (nt joogivee ja soolalahuste tarvitamine). Raske kõhulahtisuse korral võidakse kasutada ka ravimeid, mis seovad bakterite toksiine soolestikus.
• Kirurgiline ravi: Väga harvadel, eluohtlikel juhtudel (nt soole läbimurd) võib olla vajalik osa jämesoole eemaldamine (kolektoomia).

Võta ühendust oma perearsti või haiglaakendusega KOHE, kui sul on järgmised sümptomid, eriti kui oled hiljuti viibinud haiglas või olnud antibiootikumiravil:

• Vedel kõhulahtisus, mis kestab üle kahe päeva ja muutub sagedasemaks.
• Kõhulahtisusega kaasnev palavik (üle 38°C).
• Tugevad kõhuvalud või krambid.
• Vere või roopa ilmumine väljaheites.
• Isetu ja oksendamine, mis takistab vedeliku joomist.
• Dehüdratatsiooni märgid: äärmuslik janu, kuiv suu või nahk, haruldane urineerimine, pimeduse tundmine või uimasus.

Kutsuge kiirabi (112) või sõitke kiireloomulisse osakonda, kui:

• Teil on nii tugev kõhuvalu, et te ei suua liikuda mugavalt.
• Teil on segase mõtlemise, uimasuse või teadvuse muutused.
• Teil on väga kiire südamerütm või hingeldus.
• Teie kõht on äkisti väga suur, puhas ja valulik.

Need võivad olla märgid pseudomembranoossest koliidist või muudest eluohtlikest tüsistustest, mis vajavad kohest arstiabi.