Antibiootikumitundlikkuse uuring

Kirjeldav

Näitaja kohta

Antibiootikumitundlikkuse uuring on mikrobiologiline test, mille abil määratakse patogense bakteriaalse nakkusega põhjustaja tundlikkus erinevatele antibiootikumidele. See on kriitiline samm sobiva ja efektiivse antibakteriaalse ravi valimisel, mis võimaldab vältida ravi ebaõnnestumist ja antibiootikumiresistentsuse levikut.

Funktsioon
  • Määrab bakterite tundlikkust erinevatele antibiootikumidele in vitro (katseklaasis)
  • Võimaldab valida kõige efektiivsema ravimi konkreetse infektsiooni jaoks
  • Aitab vältida asjatarbetuid või ebaefektiivseid ravimeid, vähendades resistentsuse riski
Proov ja meetod
  • Tehakse patogeensete bakterite kultuuril (nt verest, uriinist, roojast, haava separaadist)
  • Kasutatakse peamiselt kahte meetodit: difusioonimeetodit (antibiogramm ketas-testiga) ja minimaalse inhibeeriv kontsentratsiooni (MIK) määramist
  • Tulemuseks on bakterite kasvuvõime hindamine antibiootikumi juuresolekul
Protseduur
  • Patogense bakterikultuuri kasvatamine spetsiaalses keskkonnas.
  • Testitavate antibiootikumidega immutatud ketaste asetamine kasvukeskkonnale või vedelkasvu uuring MIK määramiseks.
  • Inkubeerimine (tavaliselt 16-24 tundi) sobivas temperatuuris.
  • Kasutõkete (halod) mõõtmine või kasvu puudumise hindamine erinevatel antibiootikumi kontsentratsioonidel.
  • Tulemuste tõlgendamine kategooriatena: tundlik, vahepealne (moderaatne tundlikkus) või resistentne.
Ettevalmistus
  • Spetsiifiline ettevalmistus tavaliselt pole vajalik.
  • Oluline on aseptiliselt võetud ja õigel viisil transporteeritud proov, et vältida kontaminatsiooni.
  • Kliinilise informatsiooni (kahtlus infektsiooni kohta, patsiendi anamnees, varem saadud ravi) esitamine aitab laboril valida asjakohaseid antibiootikume testiks.
Mis see tähendab?
  • Testitud antibiootikum on efektiivne selle konkreetse bakteriliigi vastu laboritingimustes.
  • See annab hea aluse selle ravimi kasutamiseks kliinilises praktikas, eeldusel et ravim on patsiendile sobiv (allergia, doos, manustamise tee).
  • Positiivne tulemus (tundlikkus) ei garanteeri 100% edukust in vivo (elus organismis), sest mõjutavad ka teised tegurid nagu ravimi farmakokineetika ja patsiendi immuunvastus.
Peamised põhjused
  • Raske, hospitaliseeriv või korduv infektsioon (nt sepsis, kusepõiepõletik, kopsupõletik).
  • Eelmise antibiootikumravi ebaõnnestumine.
  • Kahtlus multiresistentsete bakterite (nt MRSA, VRE) infektsiooni puhul.
  • Kroonilised või sageli korduvad infektsioonid (nt osteomüeliit, tsüstiit).
  • Kontroll infektsiooni allika puhul (nt nohuhaava, põletushaava).
  • Surmajuhtumite epidemioloogiline jälgimine haiglas.
Kes tellib ja tõlgendab?
  • Tellib arst (enamasti nakkushaiguste eriarst, uroloog, pulmonoloog, üldarst) või kirurg patsiendi seisundi põhjal.
  • Tulemusi tõlgendab nakkushaiguste eriarst, kliiniline mikrobioloog või patsienti raviv arst koos teiste kliiniliste andmetega.