Clostridium difficile roojade test

Kvalitatiivne

Näitaja kohta

Clostridium difficile roojade test on laborianalüüs, mille abil tuvastatakse Clostridium difficile bakteri toksiine või antigeene väljaheidetes. Seda kasutatakse C. difficile infektsiooni (CDI) diagnoosimiseks, eriti patsientidel, kellel on antibiootikumravi järgne kõhulahtisus või muud kahtlased sümptomid.

Funktsioon
  • Testi eesmärk on tuvastada Clostridium difficile bakterist põhjustatud infektsiooni (CDI) soolestikus.
  • See aitab eristada teistest kõhulahtisuse põhjustest ja kinnitada diagnoosi.
Põhimõte
  • Test tuvastab roojaproovis kas bakterite toksiine (nt toksiin A ja B) või spetsiifilisi antigeene.
  • Positiivne tulemus viitab aktiivsele infektsioonile, mis vajab ravimeetmeid.
Protseduur
  • Patsient kogub värske roojaproovi spetsiaalsesse anumasse.
  • Proov saadetakse kiiresti laboratooriumisse analüüsiks.
  • Laboris tehakse tavaliselt immunokeemiline test (nt EIA) või polümeraasi ahelreaktsioon (PCR) toksiinide/antigeenide tuvastamiseks.
Ettevalmistus
  • Eri ettevalmistust pole vaja, kuid oluline on rääkida arstile varem võetud antibiootikumidest.
  • Proovi tuleks koguda enne antibiootikumravi alustamist või selle ajal, kui sümptomid on esile tulnud.
Mida see tähendab?
  • Positiivne tulemus näitab, et roojades leidub Clostridium difficile toksiine või antigeene.
  • See kinnitab Clostridium difficile infektsiooni (CDI) olemasolu, mis põhjustab kõhulahtisust ja soolepõletikku.
Peamised põhjused
  • Pikaajaline või laiarõhuline antibiootikumravi, mis häirib normaalsoole mikrofloora.
  • Viibimine haiglates või hooldekodudes, kus bakter on levinum.
  • Nõrgenenud immuunsüsteem või vanus üle 65 aasta.
  • Eelnev CDI-infektsioon või retsidiiv.
Sümptomid
  • Vedel või vesine kõhulahtisus, mis kestab mitu päeva, eriti pärast antibiootikumiravi.
  • Kõhuvalud, krambid, palavik või iiveldus.
  • Rasked juhud võivad kaasneda verega lahtisuse, tugeva valutunde ja dehidratatsiooniga.
Kes jaotab?
  • Infektoloog või gastroenteroloog hindab sümptomeid ja vajadust testi järele.
  • Perearst või sisemeditsiini spetsialist võib algatada testi kahtluse korral.