Anoreksia (Anorexia nervosa)
Kirjeldus
Anoreksia (Anorexia nervosa) on tõsine psüühikahäire, mis avaldub põhiliselt kõhutule ja kujuteldava kehaehituse pärast, mis viib ohtliku kaalulanguseni. See ei ole lihtsalt "valimisöömine", vaid raske haigus, mis mõjutab nii keha kui vaimu ning vajab spetsialistide sekkumist. Varane diagnostika ja kohane ravi on eluliselt tähtsad.
Anoreksia on üks söömishäiretest, mida iseloomustab patoloogiline hirm kaalutõusu ees ja moonutatud kehapilt. Isegi kui inimene on alakaaluline, võib ta end tunda ülekaalulisena. See psüühikahäire sunnib inimesi äärmuslikult piirama kalorite tarbimist, tegelema liigse sportimisega või kasutama muid kaalulangutusmeetodeid (nt kõhulaksatus). Haigus häirib normaalset toitumist, mis viib kehaliste tüsistuste ja sotsiaalse funktsioneerimise halvenemiseni. Anoreksia puudutab enamasti noori naisi, kuid võib esineda ka meestel ja igas vanuses. See on krooniline haigus, mille taustal on sageli sügavad emotsionaalsed ja psühholoogilised tegurid.
- Märkimisväärne kaalulangus või alakaaluline olek (kehamassiindeks alla 17,5).
- Pidev väsimus, nõrkus ja energiapuudus.
- Külmataluvuse halvenemine (inimene külmetab pidevalt).
- Hüpotermia (kehatemperatuur langeb).
- Hääle muutumine (juuste hõrenemine ja kuiv nahk).
- Hormonaalsed häired: naistel menstruatsiooni lakkamine (amenorrea), meestel libiido langus.
- Luu tiheduse vähenemine (osteoporoosi risk).
- Südameprobleemid: bradükardia (aeglustunud pulss), madal vererõhk, südame rütmihäired.
- Kõhulahtisus või kõhukinnisus.
- Äärmuslik kalorite loendamine ja toidupiirang.
- Söömise vältimine, näiteks vabandused, et "olen juba söönud" või "mul on kõht täis".
- Obsessiivne treenimine, isegi vigastuste või väsimuse korral.
- Toitu varjamine või söömise peale mässamine (nt lõikamine väikesteks tükkideks, toidu varjamine).
- Sotsiaalse eraldumine, eriti söögikordadelt.
- Pidev mure oma keha ja kaalu pärast, kuigi teised räägivad vastupidist.
- Madal enesehinnang, perfektsionism, vajadus kontrolli järele.
- Ärevus, depressioon või ärrituvus.
- Kehapildi moonutus: alakaaluline inimene võib end ikka näha ülekaalulisena.
- Eluohtlik südame-, neeru- või maksakahjustus.
- Elektroliitide tasakaalu häired, mis võivad põhjustada südameseisakuid.
- Söömishoiakute või puhastumise (bulimia) ilmnemine.
- Sotsiaalne isolatsioon ja töövõime kaotus.
- Enesetapurõhmad või suitsiidimõtted.
Anoreksia teket põhjustab mitme teguri kompleks. Genetilised ja bioloogilised tegurid: uuringud näitavad, et anoreksiaga on seotud teatud geenid, mis mõjutavad aju neurotransmitterite taset (nt serotoniin), mis reguleerivad söömist ja tuju. Psühholoogilised tegurid: isiksuseomadused nagu perfektsionism, madal enesehinnang, ärevushäired või obsessiiv-kompulsiivsed jooned suurendavad riski. Keskkonna- ja sotsiaalkultuurilised tegurid: meedias levitatud ideaalsete kehade pildid, surve olla kõhn, kiusamine kaalu pärast või sportlik keskkond, kus kaalulangus on väärtustatud (nt ballet, võimlemine). Pereliikmed või sõbrad, kes on söömishäiretest või dieetidest kinnisideedega, võivad mõjutada. Stressirohked elusündmused (lahutus, koolivahetus, vägivald) võivad olla käivitajaks. Sugupool: naised on palju sagedamini haigestunud, kuid meeste hulgas on anoreksia diagnoos suurenenud. Vanus: kõige sagedamini algab noorukieas (13-17 aastat), kuid võib tekkida ka varasemas või hilisemas eas.
Anoreksia diagnostika põhineb põhiliselt kliinilistel kriteeriumitel ja põhjalikul uurimisel. Psühhiaatriline intervjuu: arst (enamasti psühhiaater või laste- ja noortepsühhiaater) hindab patsiendi söömisharjumusi, kehapilti, hirmu kaalutõusu ees ja psüühilist seisundit. Kasutatakse diagnostilisi käsiraamatuid nagu DSM-5 või ICD-10. Füüsiline uuring: kaal ja pikkuse mõõtmine, kehamassiindeksi (KMI) arvutamine, südame ja kopsude kuulamine, üldise füüsilise seisundi hindamine. Laboratoorsed uuringud: veretööd (hemoglobiin, elektroliidid, mineraalid, maksa- ja neerufunktsioon, kilpnäärme hormoonid), uriinianalüüs. Luutiheduse skaneerimine (DEXA-skaneerimine) luukadu hindamiseks. EKG südame rütmi hindamiseks. Oluline on eristada anoreksiat teistest haigustest (nt Crohn'i tõbi, hüpertüreoos, vähk), mis võivad põhjustada kaalulangust. Diagnoosi kinnitamiseks ja raviplaani koostamiseks osaleb tihti multidisciplinaarne meeskond: psühhiaater, psühholoog, toitumisspetsialist ja perearst.
Anoreksia ravi on kompleksne ja pikaajaline protsess, mille eesmärk on taastada tervislik kaal, parandada söömisharjumusi ja lahendada aluseks olevad psühholoogilised probleemid. Ravi valik sõltub haiguse raskusastmest. Psühhoterapia: on ravipõhi. Kognitiiv-käitumuslik teraapia (CBT-E) aitab muuta negatiivseid mõtte- ja käitumismustreid toidu ja keha suhtes. Pereteraapia (eriti noortel) kaasab perekonna ravisse, et parandada suhtlemist ja toetust. Toitumisteraapia ja toitumisnõustamine: toitumisspetsialist aitab koostada tasakaalustatud toitumiskava, taastada normaalsed söömisharjumused ja õpetab, kuidas kontrollida kalorite loendamise vajadust. Medikamentoosne ravi: antidepressandid (nt SSRI-d) võivad olla abiks kaasneva ärevuse või depressiooni korral, kuid need ei ole anoreksia põhiravi. Hospitaliseerimine: on vajalik eluohtliku alakaalulise seisundi, südameprobleemide või suuremate tüsistuste korral. Haiglas taastatakse kaal toitumistorude või eritoitud toiduga ning stabiliseeritakse kehaline seisund. Pärast haiglast väljasaamist jätkatakse ambulatorset ravi. Toetusrühmad võivad olla kasulikud patsiendile ja pereliikmetele. Täielik paranemine on võimalik, kuid võib võtta aastaid ning nõuab püsivat tööd ja toetust.
On äärmiselt oluline otsida abi niipea, kui tekivad kahtlused enda või lähedase tervise kohta. Pöördu arsti poole kohe, kui täheldad järgmisi märke: Pidev ja äärmuslik kaalulangus ilma meditsiinilise põhjuseta. Obsessiivne kalorite loendamine ja toidu keeldumine. Äge hirm kaalutõusu ees, kuigi inimene on alakaaluline. Pidev, liigne treenimine hoolimata vigastustest või halvast enesetundest. Menstruatsiooni lakkamine (amenorrea) ilma teise põhjuseta. Märgatavad füüsilised muutused: väsimus, külmataluvus, kuiv nahk, peened juuksed kehal. Sotsiaalne tagasitõmbumine, eriti söömisüritustelt. Patsiendi enda arvamus, et "mul on kõik kontrolli all", kuigi kehalised sümptomid on ilmned. Kui inimene avaldab suitsiidimõtteid või on tekkinud eluohtlikud tüsistused (näiteks minestamine, raskused hingamisega, tugev südamepuudus), on vaja kutsuda kiirabi või minna kiireloomulisse haiglasse. Varane sekkumine parandab oluliselt ravitulemusi. Esimene kontakt võib olla perearst, kes suunab edasi psühhiaatri, psühholoogi või söömishäirete spetsialisti juurde.