Uriinipidamis
Kirjeldus
Uriinipidamis on üsna levinud seisund, mille korral uriin väljub kusejuhamist tahtmatult. See ei ole haigus ise, vaid sümptom, mis võib viidata teistele terviseprobleemidele või olla tagajärg lihasnõrkusele. Kuigi see võib olla piinav ja häbistav, on oluline teada, et see on tavaliselt ravitav ja sellega saab tõhusalt toime tulla.
Uriinipidamis (ka kusepidamatus) on uriini tahtmatu kaotus, mis toimub ilma isiku kontrollita. See on funktsionaalne häire, mis tuleneb põie, kusejuhade või pelvicpõhja lihaste talitlushäirest. Põis ei suuda uriini korralikult hoida või tühjendada, mis põhjustab lekkeid. Oluline on mõista, et uriinipidamist esineb erineva raskusastmega – alates mõnest tilgast köha ajal kuni täieliku kontrolli kaotamiseni. See võib mõjutada nii naisi kui ka mehi, kuid on naistel sagedasem, eriti pärast rasedust, sünnitust või menopausi. Seisund ise ei ole ohtlik, kuid see võib oluliselt kahandada elukvaliteeti, põhjustada sotsiaalset isoleeritust, nahapõletikku ja psühholoogilist stressi.
- Stress-uriinipidamis: Uriini tilgumine või leke füüsilise pingutuse ajal, näiteks köhates, aevastades, naerdes, tõstes raskusi või trepist üles minnes.
- Üürg-uriinipidamis: Äkiline ja väga tungiv kusetamise vajadus, millele ei jõuta reageerida enne uriini leket. Tihti kaasneb sagedane kusetamine (sh öösiti).
- Ületäitumise (overflow) uriinipidamis: Pidev uriini tilgumine või nõrk voog, kuna põis ei tühjene korralikult. Tekib tunne, et põis ei tühjene pärast kusetamist täielikult.
- Funktsionaalne uriinipidamis: Füüsilised või vaimsed takistused takistavad õigel ajal tualetti jõudmist (nt liigesevalud, dementsus, liikumispuue).
- Segatud uriinipidamis: Ülaltoodud tüüpide kombinatsioon, enamasti stress- ja üürg-uriinipidamise segunemine.
- Kuseleke mööda pesu või aluspesu märgumine.
- Sagedane vajadus öösel üles tulla kusetamiseks (nokturia).
- Naha ärritus ja lööved genitaliaalpiirkonnas korduva niiskuse tõttu.
- Kuse lõhn või hirm selle lõhna tekke ees.
Uriinipidamise põhjused on mitmetegurilised ja sõltuvad sageli tüübist. Stress-uriinipidamise põhjustab pelvicpõhja lihaste ja kusejuhade sfinkteri nõrgenemine, mis ei suuda vastu pidada kõhuõõne survetõusule. Seda võivad põhjustada rasedus ja sünnitus, menopaus ja östrogeenitaseme langus, eelmised pelvicpiirkonna operatsioonid või raske füüsiline töö. Üürg-uriinipidamis on seotud põie liigne aktiivsus (üleaktiivne põis), mis võib olla põhjustatud närvikahjustustest (diabeet, parkinsonitõbi, insult), põie infektsioonist, teatud ravimitest või liigsest kofeini/alkoholi tarbimisest. Ületäitumise pidamatuse põhjustab takistus kuse väljavoolul (nt meesterahal eesnäärme hüperplaasia, naistel tsüstotseel) või põie lihase nõrkus (neuropatia diabeedi korral). Peamised riskitegurid on vanus (kudede elastsuse vähenemine), rasvumine (suurendab kõhuõõne rõhku), suitsetamine (krooniline köha), perekondlik haiguslugu ja mõned kroonilised haigused (diabeet, ajurabandus).
Uriinipidamise diagnoosimiseks teeb arst esmalt põhjaliku anamneesi ja füüsilise uuringu. Küsitakse sümptomite olemust, sagedust ja mõju igapäevaelule. Peamised uuringud:
1. Uriinanalüüs: Välistab kuse tee infektsiooni, verd uriinis või muud anomaaliad.
2. Kusepäevik: Patrient palutakse mõneks päevaks kirja panema, kui palju ta joob, kui sageli kuseleb ja kui palju uriini korraga väljub. See aitab hinnata mustreid.
3. Põie jääkuriini mõõtmine: Ultraheliuuringuga kontrollitakse, kas põis tühjeneb pärast kusetamist täielikult.
4. Urodünaamiline uuring: Spetsiaalne test, mis hindab põie talitlust – kui palju uriini põis mahutab, milline on rõhk põies ja kui hästi see tühjeneb.
5. Tsüstoskoopia: Õhukese torukese abil vaadeldakse põit ja kusejuhad seestpoolt, et välistada struktuurilised probleemid nagu kasvajad või kivid.
6. Ultraheli: Pelvicpiirkonna või (meestel) eesnäärme uurimine.
Ravi sõltub uriinipidamise tüübist, raskusastmest ja põhjustest. Esmalt proovitakse konservatiivseid meetodeid:
Elustiilimuutused ja mittemeditsiiniline ravi:
- Pelvicpõhja lihaste treening (Kegeli harjutused): Süstemaatilised harjutused lihaste tugevdamiseks.
- Kusetamisajastus: Kusetamine regulaarsete intervallidega, et vältida põie ületäitumist.
- Toitumine: Vältida ärritavaid toite (teravad toidud, kohv, alkohol, kunstlikud magusained), kaalulangus.
- Suitsetamisest loobumine kroonilise köha leevendamiseks.
Medikamentoosne ravi:
- Antikolinergikumid või beta-3-agonistid: Üürg-uriinipidamise korral rahustavad üleaktiivset põit.
- Topikaalne östrogeen (naistel): Menopausijärgsel perioodil parandab koe toonust urethra ümber.
- Alfablokaatorid või 5-alfa reduktaasi inhibiitorid (meestel): Vähendavad eesnäärme suurust ja parandavad uriinivoolu.
Seadmed ja protseduurid:
- Pessarid: Väike seade, mida naisel kantakse tuppes, et toetada urethrat ja vähendada lekkeid.
Kirurgiline ravi:
- Sling-operatsioon (naistel): Istukile paigaldatav riba toetab kusejuhasid.
- Eesnäärme operatsioon (meestel): Kui põhjustab ületäitumise pidamatus.
- Artifitsiaalse kusejuhasfinkteri paigaldus (raske juhtumi korral).
- Põie stimulatsioon (neuromodulatsioon): Närviimpulsse reguleeriv seade.
Kui uriinipidamis häirib teie igapäevaelu, piirab tegevusi või põhjustab emotsionaalset distressi, on aeg konsulteerida perearsti või uroloogi/üroloogiga. Pöörduge ARSTI POOLE KOHE, kui märkate järgmisi "punaseid lippe":
- Äkiline uriinipidamis, eriti kui see kaasneb nahaallastes tuimustega, jalgade nõrkuse, nägemishäirete või segasuse või raskustega kõndimises – need võivad viidata neuroloogilisele probleemile (nt seljaajukahjustus).
- Valu kusemisel, vereine uriin või palavik – need võivad näidata kuse tee infektsiooni, kivid või kasvajat.
- Pidev uriinijooks või võimetus üldse kusetada (sealhulgas valu alakojas) – võib olla akuutne uriinitagasivool, mis vajab kiiret sekkumist.
- Uriinipidamis, mis esineb pärast uue ravimi võtmist – see võib olla ravimi kõrvaltoime.
Ärge häbenege ja ärge oodake, kuni probleem muutub talumatuks. Varane diagnostika ja ravi võivad oluliselt parandada olukorda.