Türioidiit

Türioidiit on mitmete põhjustega põletikuline reaktsioon kilpnäärme kudes. Kilpnääre on kaela eesosas paiknev elund, mis toodab türeoidhormoone (T3 ja T4), mis kontrollivad peaaegu kõiki ainevahetusprotsesse kehas. Põletik võib kahjustada kilpnäärme rakke, põhjustades alguses hormoonide liigset eritumist (hüpertüreoos) ja hiljem nende puudulikku tootmist (hüpotüreoos). Haigus võib olla ajutine või kesta aastaid, muutudes krooniliseks. Oluline on mõista, et türioidiidi erinevad vormid (nt Hashimoto türioidiit, postpartumi türioidiit, subakuutne türioidiit) erinevad nii põhjuste, kulgu kui ka ravi võtete poolest.

Türioidiidi tekke põhjused on mitmekesised ja sõltuvad sageli konkreetsest vormist. Peamised põhjused ja riskitegurid hõlmavad:

Autoimmuunhaigused: Enamik juhtumeid on autoimmuunse iseloomuga, kus organismi immuunsüsteem ründab eksikombel kilpnäärme rakke. Selle tüüpi hulka kuuluvad Hashimoto türioidiit (krooniline lümfotsütaarne türioidiit) ja postpartumi türioidiit, mis võib tekkida mõni kuu peale sünnitust.

Nakkused: Viirusnakkused (nt Coxsackie viirus, ECHO viirus) võivad põhjustada subakuutset türioidiiti (de Quervaini türioidiit). Harvemini võivad bakteriaalsed infektsioonid põhjustada ägedat põletikku.

Ravimid ja kiiritus: Mõned ravimid (nt litium, mõned südameravimid, interferoon) võivad käivitada põletikulist reaktsiooni. Samuti võib kiiritusravi kaela piirkonnas (nt vähi korral) või radioaktiivse joodiga ravi põhjustada kiiritusindutseeritud türioidiiti.

Riskitegurid: Haigus esineb sagedamini naistel, eriti 30-50-aastastel. Olulist rolli mängib ka geneetiline eelsoodumus – perekonnas esinevad türeoidihaigused suurendavad riski. Raskustes rasedustes või teiste autoimmuunhaiguste (nt 1. tüüpi diabeet, vitiliigo) olemasolu suurendab samuti tõenäosust.

Türioidiidi tuvastamiseks teeb arst kliinilise uuringu ja määrab spetsiifilised testid. Diagnostika põhineb järgneval:

Anamnees ja füüsiline uuring: Arst küsib sümptomite kohta ja katsub kilpnäärme, hindades selle suurust, tihedust ja valulikkust.

Vereanalüüs: See on peamine diagnostiline meetod. Kontrollitakse kilpnäärme funktsiooni näitajaid: TSH (türeoidstimuleeriv hormoon), vaba T4 ja vaba T3. Eriti oluline on antikehade taseme määramine – türeoidperoksüdaasi antikehad (anti-TPO) ja türeoglobuliini antikehad (anti-Tg) on tõusnud autoimmuunse türioidiidi korral. Subakuutse türioidiidi korral võib veres olla tõusnud põletikumärgiste (nt CRP, erütrotsüütide settimiskiirus) tase.

Kilpnäärme ultrahääldus (ultraheli): Võimaldab hinnata kilpnäärme suurust, struktuuri, ebatasasusi ja verevarustust. Põletiku korral võib kude olla vähem heledam (hüpoehhogenne) ja verevarustus võib olla suurenenud.

Kilpnäärme radioaktiivse joodi neelamise uuring (scintigraafia): Seda kasutatakse harvemini, eriti erinevate türioidiitide eristamiseks. Subakuutse türioidiidi korral on joodi neeldumine tavaliselt vähenenud.

Fine-needle aspiratsioonbiopsia (FNAB): Kui ultrahääldusel leitakse kahtlasi sõlmi või on vaja välistada pahaloomulist protsessi, võetakse peenikuise nõelaga koeproove tsütoloogiliseks uurimiseks.

Ravi eesmärk on leevendada põletikku, korrigeerida hormoonide taset ja vähendada sümptomeid. Lähenemine sõltub täielikult türioidiidi tüübist ja faasist.

Sümptomite leevendamine: Ägeda valulikkuse korral võidakse määrata mittesteroidsed põletikuvastased ravimid (nt ibuprofeen). Raskematel subakuutsete vormide puhul võib lühiajaliselt kasutada kortikosteroide (prednisolon), et kiiresti põletikku alla suruda.

Hormonaalse tasakaalu taastamine:

• Hüpertüreoosi faasis: Südametuksumise ja närvilisuse leevendamiseks kasutatakse beetablokaatoreid (nt propranolol, atenolol).
• Hüpotüreoosi faasis: Eluaegne türeoidhormoonide asendusravi preparaadiga levotüroksiin (nt Euthyrox, Letrox). Doosi kohandatakse regulaarsete vereanalüüside põhjal, et saavutada optimaalne TSH tase.

Erijuhtude käsitlus:

• Hashimoto türioidiit: Põhirõhk on hüpotüreoosi korrigeerimisel hormoonasendusraviga.
• Postpartumi türioidiit: Enamikul naistest taastub kilpnäärme funktsioon iseseisvalt, kuid umbes 20% jääb püsiva hüpotüreoosiga, mis vajab ravim.
• Suure struma või kahtlase sõlme korral, mis põhjustab hingamis- või neelamishäireid, võib kaaluda kilpnäärme osalist eemaldamist (türeoidektoomiat).

Elustiil ja toitumine: Piisav puhkus, stressi vähendamine ja tasakaalustatud toitumine, mis sisaldab piisavalt seleeni ja tsinki (olulised kilpnäärme talitluseks), toetavad üldist tervist. Joodi tarbimist tuleks koordineerida arstiga, sest liigne jood võib autoimmuunset türioidiiti halvendada.

Järgmiste märkide ilmnemisel on oluline kiiresti konsulteerida perearsti või endokrinoloogiga:

• Kaela eesossa tekkiv järsk, tugev valu, mis võib anda lõugadesse või kõrvadesse.
• Kilpnäärme piirkonna märgatav või kiire suurenemine.
• Raskused hingata või neelata, kaela surve tunne.
• Kõrge palavik koos kaelavaluga.
• Äkiline südamepekslemise kiirenemine, värisemine, ärevus või tahtmatu kaalulangus.
• Pikaajaline (üle nädala) põhjusteta väsimus, jõuetus, kaalutõus või külmataluvuse halvenemine.
• Kui sul on teadaolev türeoidihaigus ja sümptomid halvenevad või ravim ei tundu aitavat.

Ägedad sümptomid (nt hingamisraskused) võivad nõuda kiiret haiglakutset.