Tuulerõuged (Parotitis epidemica)

Tuulerõuged on paramüksoviiruse (mumpsiviirus) põhjustatud äge nakkushaigus. See mõjutab eelkõige süljenäärmesid, eriti mägarsnäärmesid (parotiit), mis asuvad kõrva ees ja all. Viirus levib nakatunud isiku hingamisteede sekretsioonide tilgakeskkonnaga läbi köha, aevastamise või ühiste nõude kasutamise. Pärast organismi sisenemist paljuneb viirus nakkusele eelnenud 12–25 päeva jooksul (inkubatsiooniperiood) ning seejärel põhjustab näärmepõletikku, mille peamiseks väliseks ilminguks on turse ja valu ühel või mõlemal põsel. Viirus võib vereringesse satudes kahjustada ka teisi elundeid, sealhulgas tüümust, pankreast, sugunarusid ja kesknärvisüsteemi.

Tuulerõugede otseseks põhjuseks on paramüksoviirus. Nakatumine toimub otseselt nakatunud isikuga lähedasest kontaktist või tilgkeskkonnaga. Peamisteks riskiteguriteks on:

• Vaktsineerimata olek: MMR (mumps, measles, rubella) vaktsineerimata lapsed ja noored täiskasvanud on kõige haavatavamad.
• Tihe kontakt: Lasteaiad, koolid, ühiselamud või spordiklubid suurendavad leviku võimalust.
• Nõrgenenud immuunsüsteem: Teised haigused või ravimid võivad immuunsust nõrgestada.
• Aastaaeg: Nakkused on sagedasemad talvel ja kevadel.
• Vanus: Enamik juhtumeid esineb 5–9-aastastel lastel, kuid noored täiskasvanud võivad haigestuda raskemalt.
• Reisimine: Piirkondadesse, kus vaktsineerimiskate on madal.

Enamikul juhtudel piisab kliinilisest uuringust. Arst hindab iseloomulikke sümptomeid, eriti mägarsnäärmete turretust. Täpsema kinnituse jaoks võidakse kasutada laboratoorseid meetodeid:

• Veretestid: Otsitakse viirusele spetsiifilisi antikehi (IgM antikehad näitavad ägedat infektsiooni, IgG viitavad varasemale kokkupuutele või vaktsineerimisele).
• PCR-test: Viiruse RNA tuvastamine sülje, uriini või sõrmenäärmete vedeliku proovist – kasutatakse harvem, kuid on väga täpne.
• Viiruse eraldamine: Nakkuse algfaasis võib proovida viiruse kasvatada rakukultuuris.
• Täiendavad uuringud: Tüsistuste kahtluse korral võidakse kasutada ultraheli (munandite või kõhu uurimiseks), vereamplaasi ensüümide analüüsi (pankreatiidi tuvastamiseks) või lumbaalpunktsiooni (meningiidi korral).

Spetsiifilist viirusevastast ravi ei ole, seetõttu on ravi suunatud sümptomite leevendamisele ja tüsistuste ennetamisele.

• Toetusravi: Puhkus ja piisav uni on väga olulised. Soovitatakse jooga rikkalikke vedelikke (vesi, taimetee), et vältida kuivust ning leevendada suukuivust.
• Valu- ja palavikualandus: Paratsetamool või ibuprofeen vastavalt vanusele ja annustele. Aspiriini ei soovitata lastele alla 16 aasta vanustelt.
• Kohalik leevendus: Soojad või jahedad kompressid turse alale võivad aidata valu ja paistetust vähendada.
• Toitumine: Pehme, mitte-hape toit (nt puder, supp, jogurt) väldib valu närimise ajal. Vältida siduvate mahlaste (nt apelsin, ananass) ja ägedate toitude tarbimist.
• Rasked juhtumid: Hospitaliseerimine võib olla vajalik kuivuse, kõrge palaviku või tüsistuste (nt orhiit, meningiit) korral. Steroidravi võidakse rakendada raske põletiku korral.
• Ennetus: Kõige tõhusam meetod on vaktsineerimine MMR vaktsiiniga, mis on Eesti lapsevanemate kalendris. Kahe doosiga kaitse on umbes 88% tõhus.

Pöörduge arsti poole kohe, kui kahtlustate tuulerõugeid, eriti kui lapse sümptomid järjest halvenevad või ilmnevad järgmised hoiatussümptomid (red flags):

• Kõrge palavik (üle 39°C), mis ei lange ravimitega.
• Väga tugev valu või järsk turse suurenemine.
• Rasked raskused söömise või joomisega, mis viitab kuivusele (haruldane urineerimine, kuiv suu, unarus).
• Tüsistuste märgid: Tugev kõhuvalu ja oksendamine (võib olla pankreatiit), munandite turse ja valu (orhiit), kangestunud kael, tugev peavalu, segadus või valgustundlikkus (võivad viidata meningiidile).
• Kui turse ei alane 7–10 päeva jooksul või kui haige on vaktsineerimata imik või rase naine (viirus võib ohtlik lootele).
• Igasugused kahtlused nakatunud kontaktisiku kohta koolis või peres, et takistada nakatumise edasikandumist.