Tagumine uveiit

Tagumine uveiit on üks uveiidi vorme, mis on silma uvea – veresoonekesta – põletik. Erinevalt eesmisest uveiidist, mis mõjutab iirist ja tsiliaarkeha, keskendub tagumine uveiit silma sügavamatele, tagumistele osadele. See hõlmab peamiselt võrkkesta (retina), käsnketta (koroidea) ja sageli ka nägemisnärvi (nägemisnärvi pea). Põletik võib esineda nii kohalikult kui ka olla osa süsteemsest autoimmuun- või nakkushaigusest. Protsess ise võib kahjustada võrkkesta tundlikke rakke, põhjustada verejookse või tekita uusi veresooni (neovaskularisatsioon), mis ohustavad kesk- ja ümbrusnägemist. Seetõttu peetakse seda silmapõletikku eriti ohtlikuks nägemisfunktsiooni säilimise seisukohast.

Tagumise uveiidi põhjusteks võib olla mitmeid tegureid, mis jagunevad peamiselt kolme kategooriasse. Enamasti on tegu süsteemsetega, mis avalduvad ka silmas.

1. Nakkushaigused: Need on üks levinumaid põhjuseid. Nende hulka kuuluvad:

• Toksoplazmoos – parasiitse infektsioon, mis põhjustab sageli võrkkesta arretavaid tulekahjusid.
• Tsütomegaloviirus (CMV) – eriti immuunpuudulikkusega patsientidel (nt AIDS).
• Süüfilis, tuberkuloos, herpesviirused.

2. Autoimmuunhaigused ja süsteemsed põletikulised seisundid: Siin on silma põletik haiguse osa.

• Sarkoidoos – granulomatoosne haigus, mis sageli mõjutab silma.
• Behceti tõbi – põhjustab suukeste, suguelundite ja silmade põletikku.
• Anküloseeriv spondüliit, Crohni tõbi, süsteemne erütematoosne lupus.

3. Idiopaatiline tagumine uveiit: Paljudel juhtudel (kuni 30-40%) täpset põhjust ei leita, kuid arvatakse autoimmuunset mehhanismi.

Riski suurendavad tegurid: nõrgenenud immuunsüsteem, varasem uveiidi epood, teatud geneetilised markerid (nt HLA-B27), ning mõned regionaalsed nakkused.

Tagumise uveiidi täpne diagnoosimine nõuab silma põhjalikku spetsialistlikku uuringut, sest põletik asub sügaval. Protsess hõlmab mitmeid etappe ja meetodeid.

• Põhjalik anamnees ja visuaalne teravuse kontroll: Arst küsib sümptomite kohta ja hindab nägemisvõimet.
• Biomikroskoopia (pilotoomlambi uuring): Võimaldab vaadata silma eesmisi osi ja mõningal määral tagumisi vahendeid.
• Oftalmoskoopia: Silmapõhja (fundus) vaatlus laienenud pupilli kaudu on oluline meetod võrkkesta, käsnketta ja nägemisnärvi oleku hindamiseks.
• Optiline koherentne tomograafia (OCT): Annab täpse pildi võrkkesta ja nägemisnärvi kihtidest, näitab paksenemist, vedeliku kogunemist (makulaödeem) või muud kahjustusi.
• Fluorestseinsiangiograafia (FA): Veresoonte seisundi hindamiseks süstitakse erivärvaine, mis võimaldab tuvastada põletikulisi muutusi, verejookse või uute veresoonte teket.
• Laboratoorsed testid: Vereproovid nakkuste (nagu toksoplazmoos, süüfilis) ja autoimmuunmarkerite (nt ANCA, ACE) tuvastamiseks. Võib olla vaja ka rindkere röntgeni või CT-d sarkoidoosi või tuberkuloosi välistamiseks.

Ravi eesmärk on põletiku kiire kontroll, nägemise säilitamine ja tüsistuste ennetamine. Ravikava koostab spetsialist – oftalmoloog, tihti koostöös reumatoloogi või nakkushaiguste spetsialistiga, sest ravi sõltub põhjuse tuvastamisest.

1. Põhipõletikuvastane ravi:

• Kortikosteroidid: Esmased ravimid. Alguses võidakse kasutada kõrgeid doose suukaudseid tablette (nt prednisolon). Raskematel juhtudel võidakse kasutada intravenaalset infusiooni. Kohaliku mõju saavutamiseks võidakse manustada steroidisüste silma ümbrusse (periokulaarsed või retrobulbaarsed süstid) või otse silma sisse (intravitreaalne süst).
• Immuunmodulaatorid ja immunosupressandid: Kui steroidid on ebaefektiivsed või põhjustavad kõrvaltoimeid, lisatakse ravimi nagu metotreksat, azatiopriin, tsüklofosfamid või tsüklosporiin.
• Bioloogilised preparaadid: Uuemad ravimid, mis sihtivad spetsiifilisi põletikkeid vahendavaid valke (nt infliksimab, adalimumab). Kasutatakse rasketel ja ravile vastupidavatel juhtudel.

2. Põhjuslik ravi:

Kui on tuvastatud spetsiifiline infektsioon (nt toksoplazmoos, CMV), alustatakse vastavate antibiootikumide, antiparasütaarsete või antiviraalsete ravimitega.

3. Toetusravi ja jälgimine:

Regulaarsed oftalmoloogilised kontrollid on hädavajalikud ravi efektiivsuse ja võimalike kõrvaltoimete (nt glaukoom, katarakt, steroidide kõrvaltoimed) jälgimiseks. Patsiendil on oluline jälgida oma sümptomeid ja teavitada arsti igasuguste muutuste kohta.

Silma või nägemisega seotud muutused nõuavad alati kiiret arstlikku hinnangut, kuna tagumine uveiit võib areneda kiiresti. Pöörduge oftalmoloogi (silmaarsti) poole koheselt, kui teil esineb mõni järgmistest sümptomitest:

• Äkiline või järkjärguline nägemise halvenemine ühes või mõlemas silmas.
• Uute, arvukate „lenduvate täpide“ või „niitide“ teke nägemisväljas.
• Pidevad helgikired või välgatused, eriti külgedelt.
• Nägemisväljas tumeda või hallja laigu teke, mis ei kao.
• Valu silmas, kuigi see ei ole tagumise uveiidi puhul esmane sümptom, võib olla märk raskest põletikust või rõhu tõusust.

Kui teil on juba teadaolev süsteemne haigus (nt sarkoidoos, Behceti tõbi) ja teil tekivad silmasümptomid, on oluline sellest teatada nii oma oftalmoloogile kui põhiarstile. Ärge oodake! Iga viivitus raviga võib suurendada riski püsiva nägemiskahjustuse tekkimiseks.