Spontaanne abort

Spontaanne abort (ka loomulik või raseduse katkemine) on nimetus raseduse katkestumisele, mis toimub ilma meditsinilise sekkumiseta enne 22. rasedusenädalat. See on väga sage: ligikaudu 15% kliiniliselt diagnoositud rasedustest lõpeb spontaanse abordiga, tegelik arv võib olla veelgi suurem, kuna paljud varajased abordid jäävad märkamata. Enamik juhtumeid (umbes 80%) toimub esimese 12 nädala jooksul. Abordi käigus lõpeb loote areng ja ta väljutakse emakast läbi vagiina. See võib olla täielik (kõik lootekatted väljuvad) või osaline (vajab meditsinilist sekkumist). On oluline mõista, et spontaanne abort ei ole naise süü – see on looduslik mehhanism, mis peatab ebanormaalse raseduse.

Spontaansete abortide põhjused on mitmekesised. Kõige sagedamini (umbes 50-60% juhtudest) on põhjuseks loote kromosomaalsed anomaaliad, mis tekivad juhuslike vigade tõttu seemne- või munaraku moodustumisel. Need hõlmavad trisoomiaid (nt Downi sündroom), monosoomiaid ja muud kromosoomide ümberkorraldused. Teised olulised riskitegurid on: ema hormonaalsed häired (nt luteaalfaasi defitsiit, kilpnäärme talitlushäired); emaka anomaaliad (septum, müsroomid); kroonilised haigused (kontrollimata diabeet, autoimmuunhaigused nagu antifosfolipiidi sündroom); ägedad infektsioonid (nt toksoplasmoos, punetised); välised tegurid (suitsetamine, alkohol, mõned ravimid, ioniseeriv kiirgus); füüsiline trauma; vanus (üle 35 aasta, eriti üle 40) ning eelnevad spontaansed abordid.

Spontaanse abordi kahtluse korral viib arst läbi põhjaliku anamneesi ja füüsilise uuringu, sealhulgas vaginaalse uuringu emakakaela oleku hindamiseks. Olulisim diagnostiline vahend on ultrahääluuring, eriti transvaginaalne ultraheli, mis võimaldab hinnata loote elutegevust (südame löögid), lootekoti suurust ja asendit ning raseduskoeliblede jäänuseid. Vereseerumi inimese koorioni gonadotropiini (hCG) taset mõõdetakse sageli korduvalt; normaalne kahekordistumine 48-72 tunni jooksul viitab elujõulisele rasedusele, stagnatsioon või langus aga katkestumisele. Täiendavatest uuringutest võib vajadusel teha vereanalüüsi hemoglobiini, leukotsüütide, progesterooni või kilpnäärme hormoonide taseme määramiseks. Korduvate abortide korral soovitatakse põhjalikumat uuringut (nt tromboofilia, emaka struktuuri või immunoloogiliste tegurite testimist).

Ravi eesmärk on tagada raseduskoeliblede täielik eemaldamine, vältida liigset veritsemist ja infektsiooni ning pakkuda emotsionaalset tuge. Valik sõltub abordi tüübist ja patsiendi soovidest. Peamised võimalused on: 1) Ootav taktika – loodusliku protsessi jälgimine ilma sekkumiseta, sobib varajastele täielikele või ähvardavatele aborditele. 2) Medikamentoosne ravi – ravimitega (nt misoprostool, mifepristoon) põhjustatakse emaka kokkutõmbeid ja koeliblede väljumist, võimaldab vältida kirurgiat. 3) Kirurgiline ravi – emaka kuretaaž (kürettaaž) või vakuumaspiratsioon, mis on näidustatud mittetäieliku aborti, tugeva veritsemise või infektsiooni korral. Pärast protseduuri on oluline füüsiline puhkus, suguühe vältimine 2-3 nädalat ja emotsionaalne toetus. Tulevaste raseduste planeerimist tuleks arutada arstiga pärast vähemalt üht normaalset menstruatsioonitsüklit.

Pöörduge arsti poole KOHE, kui raseduse ajal esineb: igasugune vaginaalne veritsemine (eriti kui see on üha tugevnev); tugevad või üha tugevnevad kõhu- või seljavalu; kõrge palavik (üle 38°C) koos külmavärinatega; halvasti lõhnavad vaginaalsed eritised; üldine nõrkus, pearinglus või teadvuse hägustumine. Kui veritsemine on nii tugev, et padjad läbivad tunni või poole tunni jooksul, tuleb kutsuda kiirabi (hädaabinumber 112). Ärge oodake – kiire meditsiiniline abi võib ära hoida eluohtlikke tüsistusi nagu šokk või sepsis. Pärast spontaanset aborti on oluline konsulteerida günekoloogiga jälgimiseks ja edasiseks nõustamiseks.