Sjögreni sündroom
Kirjeldus
Sjögreni sündroom on krooniline autoimmuunhaigus, mis peamiselt kahjustab pisar- ja süljenäärmeid, põhjustades kuiva silma ja kuiva suu sündroomi. See on üks levinumaid automaunhaigusi, mis esineb valdavalt naistel ning võib mõjutada ka teisi kehaorganeid ja süsteeme. Õigeaegne diagnostika ja kompleksne ravi on olulised elukvaliteedi säilitamiseks ja tüsistuste vältimiseks.
Sjögreni sündroom on autoimmuunhaigus, mille korral keha immuunsüsteem ründab ekslikult omaenda näärmekoe rakke, eeskätt pisara- ja süljenäärmeid. See toob kaasa nende talitluse halvenemise ja eritiste (pisarad, sülg) ebapiisava tootmise. Haigus võib olla primaarne (iseseisev) või sekundaarne (kaasneda teiste autoimmuunhaigustega, nagu reumatoidartriit või süsteemne erütematoosne lupus). Kahjustus ei piirdu alati näärmetega – mõnel patsiendil võib haigus mõjutada liigeseid, nahka, kopsusid, neerusid või närvisüsteemi.
- Püsiv, valus kuivus silmades (kuiva silma sündroom): tundlikkus valgusele, liivataoline tunne, sügelus, punetus.
- Raske kuivus suus (xerostoomia): raskused toidu närimise ja neelamisega, puudulik maitsetunne, suuõõne põletikud, kiire kariesi teke.
- Kuivus ninas, kurgus, nahal või tüvedel.
- Näärmete (näiteks süljenäärmete) suurenemine.
- Väsimus, mis on sageli üks esimesi ja tüütumaid kaebusi.
- Lihase- ja liigesevalud, jäikus.
- Nahalööve (eriti valguskõrvaldus).
- Kuiv köha, raskused hingamisel (kui haigus mõjutab kopsusid).
- Neeru- või maksakahjustuse märgid (näiteks vereanalüüsidel).
- Neuropatia (närvikahjustus), mis võib põhjustada kiimustumist, valu või nõrgust.
Sjögreni sündroomi täpset põhjust ei tunta. Arvatakse, et haiguse tekkimisele viib kompleksne koostoime geneetiliste tegurite, keskkonnamõjude ja hormonaalsete muutuste vahel. Immuunsüsteem muutub aktiivseks ning hakkab tootma autoantikehasid (nt anti-Ro/SS-A ja anti-La/SS-B), mis ründavad keha enda kudesid. Peamisteks riskiteguriteks loetakse: soo (naised on haigestunud umbes 9 korda sagedamini), vanus (diagnoositakse enamasti 40-60-aastastel), teiste autoimmuunhaiguste olemasolu ning võimalikud viirusinfektsioonid, mis võivad haigust käivitada.
Sjögreni sündroomi diagnostika võib olla keeruline, kuna sümptomid on mitmesugused ja kattuvad teiste haigustega. Diagnoos põhineb mitmel meetodil: anamneesil (patsiendi kaebused) ja kliinilisel uuringul, eriti kuivuse sümptomite hindamisel. Silmade kuivust hinnatakse Schirmeri testiga (pisarate tootmise mõõtmine) või värvainekatsetega. Süljenäärmete funktsiooni saab hinnata sialograafiaga või süntigraafiaga. Olulist rolli mängivad vereanalüüsid autoantikehade (anti-Ro/SS-A, anti-La/SS-B) ja reumatoidfaktori leidmiseks. Kuldseks standardiks peetakse pisara- või süljenäärmete biopsiat (enamasti huulenäärmete biopsiat), mis näitab iseloomulikku põletikulist infiltratsiooni.
Sjögreni sündroomi ravi on suunatud sümptomite leevendamisele, põletiku vähendamisele ja elukvaliteedi parandamisele. Ravivõtted on individuaalsed. Silmade kuivuse leevendamiseks kasutatakse pisaraasenduspreparaate (kunstpisarad), kontsentreeritud serumi või tsüklospooriini sisaldavaid tilku. Suu kuivuse vastu soovitatakse sülje asenduspreparaate, erutuspastille, tihedat joomist ning fluoriga hambapasta kasutamist. Süsteemse põletiku ja valu korral võidakse manustada mitteesteroidseid põletikuvastaseid ravimeid (NSAID), hüdrokortisooni või muid immuunmodulaatoreid (nt hüdroklorokiin, metotreksaat). Väga raskel juhul võidakse kasutada bioloogilisi ravimeid. Oluline on ka igapäevaste harjumuste kohandamine: õhuniiskuse säilitamine, suitsetamisest loobumine ning regulaarne hamba- ja silmaarsti külastamine.
Pöörduge kindlasti perearsti või reumatoloogi poole, kui tunnete püsivat ja segavat silmade või suu kuivust, eriti kui see on kaasnenud väsimuse või lihasvaludega. Kiire konsultatsioon on vajalik järgmistes olukordades (nn punased lipud): äge nägemishäire, silma valu või tundlikkus valgusele; raskused kõndimises, kõne või neelamises; uue nahalööbe teke; rinnasvalu või hingamisraskused; äge või tugev peavalu koos naha- või nägemismuutustega; vereanalüüsidel leitud olulised maksa- või neerufunktsiooni muutused. Need võivad viidata haiguse süsteemsele levikule ja vajavad kiiret meditsiinilist sekkumist.