RSV-infektsioon
Kirjeldus
RSV-infektsioon on ülemaailmselt levinud hingamisteede viirusinfektsioon, mis mõjutab eelkõige väikelapsi, aga võib esineda ka täiskasvanutel. Kuigi paljudel juhtudel kulgeb see kerge nohu ja köhaga, võib see eriti imikute ja riskirühma kuuluvatel patsientidel põhjustada tõsist bronhioliiti või kopsupõletikku, mis vajab haiglaravi. Viiruse õigeaegne äratundmine ja sobivad hooldusmeetodid on võtmetähtsusega tüsistuste vältimisel.
RSV (inglise keeles Respiratory Syncytial Virus) on üks levinumaid põhjusi hingamisteede infektsioonidele, eriti alla kaheaastastel lastel. See viirus kahjustab peamiselt väikseimaid hingamisteid – bronhioole, põhjustades nende seinte põletikku ja ahenemist. Imikutel võib see põhjustada bronhioliiti, mis on kliiniliselt iseloomulik hingamiserksus, vileseline hingamine ja köha. Viirus levib tilk- ja kontaktteel ning on väga nakkav. Enamik lapsi saabub RSV-ga kokku esimese kahe eluaasta jooksul, ja nakatumine ei anna püsivat immuunsust, mistõttu võib nakatuda korduvalt, kuid hilisemad nakatumised on tavaliselt kergemad.
- Kõhu pealelöömine hingamisel
- Vileseline hingamine
- Lühike, raskustega hingamine
- Söömisraskused või keeldumine süüa
- Eriline ärritus või uimasus
- Madal kõrgvererõhk (hüpotensioon)
- Sinakas värvi nahavärvus (tsüanoos), eriti huulte ja küünte ümber
- Kõrge palavik
- Tavalisele külmetusele sarnanev olukord: nohu ja köha
- Kurguvalu
- Peavalu
- Madal palavik või palavikupuudus
- Väsimus
RSV-infektsiooni põhjustab respiratoorsete sünktsiaalviiruste perekonda kuuluv viirus. Nakatumine toimub tihedas kontaktses keskkonnas (lasteaiad, pered). Peamised riskitegurid raskema haigestumise jaoks on: enneaegne sünd (eriti alla 29 nädala), sünnist alates südame- või kopsuhaigused, kaasasündinud immuunpuudulikkus, Downi sündroom. Samuti on riskirühmas alla 6-kuused imikud ja immunokahjustusega täiskasvanud. Tähtis on märkida, et suitsustamine (sh passiivne suitsetamine) suurendab oluliselt tüsistuste riski.
Diagnoos põhineb kliinilisel pildil ja epideemioloogilisel olukorral (nakkushaiguse levik). Kindlaks tegemiseks kasutatakse viiruse tuvastamise laboratoorseid meetodeid: ninapessa limanäidistest võetud proovide viiruslikku RNA-d või antigeene testitakse. Levinumad on kiirtestid (antigeenitestid) ja PCR-meetod, mis on tundlikum. Raske haigusjuhu korral võib olla vaja teha rinnakorvi röntgenipilt kopsupõletiku või muude tüsistuste väljaselgitamiseks, samuti hapniku küllastuse mõõtmist (pulsoksimetria).
RSV-infektsiooni spetsiifilist viirusevastast ravimit ei ole. Ravi on toetav ja suunatud sümptomite leevendamisele ning tüsistuste vältimisele. Kergetel juhtudel kodus: piisav vedelik, ninapessa puhastamine, õhuniiskuse hoidmine, palaviku alandamine (nt paratsetamool). Raske haigusjuhu korral vajab patsient haiglaravi, kus võidakse rakendada hapnikuravi, vedelikuravi soonenõelaga, inhalatsioone bronhilaienevate ravimitega (salbutamol) või steroididega. Eriti riskirühma kuuluvatele imikutele (nt enneaegsetele) võib epidemiahooajal määrata profilaktilist monoklonaalset antikeha (palivizumab) raskema haiguse ärahoidmiseks.
Kutsuge kiiresti kiirabi või sõitke haiglasse, kui imikul või lapsel on järgmised hoiatusmärgid (punased lipud): hingamislõhede sissevajumine rindkere peal või kõhu peal, rasked hingamisraskused; sinakas huuled või nägu; pidev ärritus või vastupidi – liigne uimasus ja reaktsioonide aeglustumine; keeldumine süüa või juua või olulised raskused söömisega; kuulda olev vileseline hingamine; palavik alla 3-kuusel imikul üle 38°C. Täiskasvanutel tuleks arsti poole pöörduda, kui hingamisraskused süvenevad või kui haiguse kulgu saatvad kõrge palavik ja suur nõrkus.