Putukahammustuse allergia

Kirjeldus

Putukahammustuse allergia on immuunsüsteemi ülitundlik reaktsioon putuka sülgele või mürgile. See ei ole tavaline hammustusega kaasnev tüsistus, vaid keha agressiivne ja sageli ootamatu kaitsereaktsioon. Tõsine allergiline reaktsioon (anafülaksia) võib olla eluohtlik ja vajab kohest meditsinilist sekkumist.

Putukahammustuse allergia on immuunhaigus, mille puhul organism tuvastab ekslikult kahjutuna putuka (nt herilase, mee- või kimalase, sääse, puutia) süljes või mürgis sisalduvaid valke. Esmastel kokkupuudetel toimub sensibiliseerimine – keha toodab spetsiifilisi IgE-antikehi. Järgmisel hammustusel need antikehad aktiveerivad põletikuliste vahendite (nt histamiini) vabanemise, mis põhjustabki allergilise reaktsiooni sümptomeid. Reaktsioon võib piirduda hammustuskohaga (lokaalne) või levida kogu kehas (süsteemne). Enamik tõsiseid reaktsioone põhjustavad kimalaselaadsed putukad (herilased, meemesilased, kimalased).

Lokaalsed ja kerged reaktsioonid
  • Tugev punetus ja paistetus hammustuskohal (üle 10 cm läbimõõdus)
  • Põletav, sügelev või valulik tunne
  • Soojuse- või pundumustunne ümbruses
  • Verepõisik (põrse) teke hammustuskohal
Süsteemsed ja keskmise raskusastmega reaktsioonid
  • Läbiv nahaürritus (urtikaaria) keha eri osades
  • Tugev sügelus mitmes kohas
  • Näo, huulte, keele või kurku turse
  • Kõhuvalu, iiveldus, oksendamine või kõhulahtisus
Rasked eluohtlikud reaktsioonid (anafülaksia)
  • Hingamiserutus või raskused (kõri või bronhide turse)
  • Kõvasti langev vererõhk (šokk), sagedaste või nõrga pulsi tunne
  • Pearinglus, teadvusehäired või minestamine
  • Rinnakipitsus või neelamisraskused
  • Äge hirmutunne või „hukkamõistetu“ tunne

Põhipõhjuseks on immuunsüsteemi ülitundlikkus kindlatele putukamürgi valkudele (nt fosfolipaas, hüaluronidaas) või sülje valkudele. Reaktsiooni tõsidust mõjutab mürgisisaldus ja hammustuste arv. Riskitegurid hõlmavad: geneetilist kalduvust (soodumust) allergiatele; eelnevaid tõsiseid reaktsioone putukahammustusele; täiskasvanuikka; suuremat kokkupuudet putukatega (nt mesinikud, aiandajad, metsatöölised); samuti teatud haigusi, nagu mastotsütoos. Oluline on mõista, et esimesel hammustusel võib reaktsioon olla kerge, kuid iga järgnev hammustus võib põhjustada järjest tõsisema reaktsiooni.

Diagnoos põhineb põhjalikul anamneesil (haigusloel) ja spetsiaalsetel allergiatestidel. Arst küsib täpselt hammustuse asjaolu, ilmnenud sümptomeid ja nende kestust. Peamised laboratoorsed meetodid on: nahatestid (prick-test) – hammustanud putuka tüüpi määratletud ekstrakti tilgutamine naha peale ja sissetorkimine; tulemust hinnatakse 15-20 minuti jooksul. Veretestid – spetsiifiliste IgE-antikehade tuvastamine erinevate putukamürkide suhtes. Mõnikord kasutatakse ka provokatsiooniteste kontrollitud tingimustes haiglases, kuid need on riskantsemad. Diagnoosi kinnitamine on oluline õige raviplaani koostamiseks ja anafülaksia riski hindamiseks.

Ravi sõltub reaktsiooni raskusastmest. Lokaalsete reaktsioonide korral soovitatakse: hammustuskoha puhastamist ja jahutamist; antihistamiinikumide (sügelusvastased tabletid või geelid) kasutamist; kortikosteroidide kreemi lühiajalist kasutamist paistetuse vähendamiseks. Süsteemse (anafülaktilise) reaktsiooni korral on esmaseks ja elupäästvaks raviks ADRENALIIN. Riskirühma kuuluvatel patsientidel määratakse kaasaskantav adrenaliini autosüstel (EpiPen jt) ja neile õpetatakse selle kasutamist. Pikaajaline ravi on spetsiifiline immunoterapia (allergiavaktsineerimine), kus keha järk-järgult harjutakse allergeni vastu, vähendades tundlikkust. See on kõige efektiivsem meetod kimalaseliste putukate allergia puhul. Oluline on ka vältida putukahammustusi: kanna kaitsevad riided, välti sädetavaid lõhnaaineid, ära joe lähedal paljajalu käi.

Konsulteeri arstiga IGA KORD, kui putukahammustusele järgneb mistahes sümptom, mis ulatub kaugemale lihtsast kohalikust punetuse ja kerge turse. KUTSU KOHE HÄDAABI (112), kui ilmnevad anafülaksia märgid: hingamisraskused või röhkiv hingamine; näo, suu või kurgu kiire ja tugev turse; raskesti langev vererõhk, minestamine või teadvusehäired; kiire ja nõrk pulss; ulatuslik nahaürritus või sügelus. Samuti tuleks pöörduda arsti poole, kui patsiendil on tuntud putukahammustuse allergia ja ta vajab adrenaliini autosüstla määramist või kinnitamist, või kui plaanitakse alustada immunoterapiat.