Perikardiit

Perikardiit on südame ümbritseva kahekihilise membraani – perikardi – põletikuline reaktsioon. Perikardil on kaks peamist ülesannet: kaitsta südant infektsioonide ja trauma eest ning hoida seda rindkeres õiges asendis. Põletiku korral võib perikardi vahelisse ruumi koguneda vedelikku (efusioon), mis surub südant ja segab selle tööd. Pikaajaline või korduv põletik võib viia perikardi karedaks ja paksenemiseni, mis piirab südame liikumist – seda seisundit nimetatakse konstriktiivseks perikardiidiks.

Perikardiidi põhjustaja ei ole alati selge (idiopaatiline perikardiit), kuid sageli on see seotud mõne muu haigusega või teguriga. Levinumad põhjused ja riskitegurid on:

• Viirused: Coxsackie viirus, ECHO-viirus, gripiviirus, SARS-CoV-2 (COVID-19).
• Bakteriaalsed infektsioonid: Näiteks tuberkuloos, mida põhjustab bakter *Mycobacterium tuberculosis*.
• Autoimmuunhaigused: Süstemaatiline erütematoosne luupus, revmatoidartriit, sklerodermia.
• Südameprobleemid: Südameinfarkt (Dressleri sündroom), südameoperatsioon.
• Vigastused: Rindkere trauma või operaator.
• Vähk: Kasvajad, mis on lähtunud perikardist või on sinna levind (metastaasid).
• Mõned ravimid: Harva võivad põhjustada perikardiiti mõned antibiootikumid või krambivastased ravimid.
• Muu: Uureemia (neerupuudulikkus) või radioterapia rindkere piirkonnas.

Perikardiidi kahtluse korral teeb arst esmalt põhjaliku anamneesi ja füüsilise uuringu. Kuulatakse südant stetoskoobiga, et tuvastada perikardiidi iseloomulik hõõrdumiskahin. Diagnoosi kinnitamiseks ja haiguse ulatuse hindamiseks tehakse järgmised uuringud:

• Elektrökardiogramm (EKG): Näitab iseloomulikke muutusi südame elektrilises tegevuses.
• Rindkere röntgen: Võib näidata suurenenud südame varju või vedelikukogunemist.
• Ehhokardiogramm (südame ultraheli): Kõige olulisem uuring. See võimaldab visuaalselt hinnata perikardi seisundit, näha vedelikukogunemist (efusiooni) ja hinnata, kas see segab südame tööd.
• Vereanalüüs: Valkude (nt CRP) ja valgete vereliblede tase võib olla tõstunud põletiku korral.
• Arvutitomograafia (CT) või Magnettomograafia (MRI): Kasutatakse keerukatel juhtudel perikardi struktuuri täpsemaks hindamiseks.
• Perikardiotsentees: Kui on palju vedelikku, võib seda nõela abil eemaldada analüüsiks, et leida põletiku põhjust (nt bakterid, vähirakud).

Ravi eesmärk on leevendada põletikku ja valu ning ravida aluseks olev põhjus (nt infektsioon).

• Puhkus ja toetav ravi: Soovitatakse puhkust ja füüsilise koormuse vältimist, kuni põletik vaibub. Valu leevendamiseks võidakse soovitada mittesteroidsed põletikuvastased ravimid (NSAID-id), nagu ibuprofeen.
• Põletikuvastane ravi: Kui NSAID-id ei piisa, võidakse kasutada kolhhitsiini, mis on efektiivne nii ägeda kui korduva perikardiidi ravis. Raskematel juhtudel võidakse kasutada kortikosteroide (nt prednisoloon).
• Põhjuslik ravi: Kui perikardiit on põhjustatud bakteriaalsest infektsioonist, määratakse antibiootikumid. Autoimmuunhaiguse korral ravitakse aluseks olevat haigust.
• Protseduurid: Kui perikardi efusioon on ohtlik (südame tamponaad), tehakse kiiresti perikardiotsenteesi vedeliku eemaldamiseks. Korduva või konstriktiivse perikardiidi korral võidakse kaaluda operatsiooni, mille käigus eemaldatakse osa või kogu perikard (perikardiekttoomia).

Kui teil on järgmised sümptomid, peate koheselt konsulteerima arstiga või helistama hädaabinumbrile (112):

• Äge, äkiline või halvenev valu rindkeres.
• Väga raske hingamine või lämbumistunne.
• Sünkope (minestamine) või peapööritus.
• Tugev nõrkus või teadvuse muutus.

Ka juhul, kui teil on kerge rinnavalus või hingamisraskused, mis ei kao mõne päevaga, on oluline pöörduda perearsti või kardiologi poole. Eriti oluline on see patsientidel, kellel on eelnevalt diagnoositud südamehaigus või autoimmuunhaigus.