Nina vaheseina kõverus

Nina vahesein (septum) on kõhrust ja luust koosnev sein, mis jagab ninaõõne kaheks pooleks. Ideaalis peaks see olema sirge ja asetsema keskele. Nina vaheseina kõverus (septumi deviatsioon) tähendab seda, et see sein on kaldu või moonutatud, põhjustades ühe ninaava olulist ahenemist. See moonutus võib olla s-kujuline, c-kujuline või esineda eenduvate harjade (kristade) kujul. Kõverus takistab normaalset õhuvoolu läbi nina, paneb aluse kroonilisele põletikule ja võib põhjustada teisi tüsistusi, nagu näiteks rõhuerinevus keskkõrvas, mis mõjutab kuulmist.

Nina vaheseina kõverus võib olla kaasasündinud või tekkinud elu jooksul. Enamasti on tegemist kombinatsiooniga mõlemast.

• Kaasasündinud põhjused: Mõnel inimesel areneb vahesein ebasümmeetriliselt juba emakas või sünnituse käigus.
• Trauma ja vigastused: Kõige tavalisem põhjus on ninale saadud löök – näiteks spordiõnnetus, kokkupõrge, kukkumine või kaklus. Nina luud ja kõhr võivad vigastada saades nihkuda ja paraneval kõveral kujul. Mõnikord võib kõverus areneda ka aastate jooksul väikeste, märkamatu traumatiseerumiste tulemusena.
• Vanusega kaasnevad muutused: Vananedes võivad nina struktuurid veidi deformeeruda, mis võib olemasolevat kõverust raskendada.
• Krooniline põletik: Väga pikaajaline või raske nina põletik (näiteks ränik) võib limaskesta paisumise kaudu sümptomeid halvendada, kuigi kõverust ise ei põhjusta.

Kõrva-nina-kurguarst teeb diagnoosi peamiselt kliinilise läbivaatuse alusel.

1. Anamnees ja sümptomite analüüs: Arst küsib üksikasjalikult teie sümptomite, vigastuste ajaloo ja une kvaliteedi kohta.

2. Eesmine rinoskoopia: See on peamine meetod. Arst kasutab valgust ja ninaspekulaatori või peent endoskoopi, et visuaalselt uurida nina eesosi ja vaheseina seisundit. See annab selge pildi kõveruse ulatusest ja asukohast.

3. Tagumine rinoskoopia (vajadusel): Spetsiaalse peegliga uuritakse ninapõse ja neelu ülemist osa, et välistada muid põhjuseid.

4. Pildidiagnostika: Tavaliselt ei ole vajalik, kuid raskematel juhtudel või enne plaanilist operatsiooni tehakse nina ja lõugade arvutitomograafia (CT). See näitab täpselt luu- ja kõhruktruktuure ning aitab planeerida ravi.

5. Lisauuringud: Võidakse soovida uneuuringut (polüsomnograafiat), kui on kahtlus unelööva apnoe kohta, mida kõverus võib soodustada.

Ravi eesmärk on taastada normaalne õhuvool läbi nina ja leevendada sümptomeid. Meetod sõltub kõveruse raskusastmest ja sümptomite tõsidusest.

• Sümptomaatiline ravi (mittekirurgiline): See ei paranda kõverust, kuid võib leevendada sümptomeid. Sisaldab nasalseid kortikosteroide (pritsid), mis vähendavad limaskesta turseid ja põletikku; dekongestante (lühiajaliselt); antihistamiine (allergia korral) ja nina niisutamist soolalahusega.
• Kirurgiline ravi – septoplastika: See on kõveruse põhi ravi. Eesmärk on eemaldada või korrigeerida kõvera vaheseina osi, säilitades võimalikult palju toetavat kudet. Operatsioon tehakse tavaliselt üld- või kohaliku tuimestusega, lõigete tegemisega nina sees, nii et armid jäävad nähtamatuteks. Protseduur võtab 30-90 minutit. Mõnikord kombineeritakse seda rinoplastikaga (nina väliskuju korrigeerimine) või nina konhide vähendamisega.
• Taastumine: Pärast operatsiooni võib olla paar päeva ebamugavust, turseid ja kergi verejookse. Täielik taastumine võtab mõned nädalad, kuid hingamine paraneb tavaliselt märgatavalt juba esimestel nädalatel.

Soovitan konsultatsiooni otsekohe, kui märkate järgmisi murekohti:

• Püsiv ninas ummistus, mis ei parane tavapäraste ravimitega või on oluliselt halvem ühel ninapool.
• Korduvad ninaverejooksud, mida on raske kontrollida.
• Sagedased ja rasked siinusiidid või keskkõrvapõletikud.
• Vali norskamine, mis segab teie või teie partneri und, või kahtlus unelööva apnoe suhtes (hingamise peatamine unes).
• Peavalu või näovalu, millel pole muud selget põhjust.
• Uus trauma ninale, mille järel hingamine halveneb püsivalt.

Ärge oodake aastatepikkuste probleemidega. Krooniline suu kaudu hingamine ja hapnikuvaegus võivad pikaajaliselt mõjutada südame-veresoonkonda ja üldist tervist.