Munandivähk

Munandivähk on pahaloomuline kasvaja, mis tekib tavaliselt ühes munandis, harvemini korraga mõlemas. Enamik munandivähi juhtumeid (üle 90%) pärineb sugurakkudest (seminoom ja mitte-seminom). Need kasvajad on tundlikud kemoterapiale ja kiiritusravile, mis muudab üldise prognoosi väga heaks. Haigus võib levida lümfisõlmedesse või teistesse elunditesse, kuid isegi edasijõudnud vormid on tänapäeval ravitavad.

Munandivähi täpne põhjus pole teada, kuid on tuvastatud mitmeid tegureid, mis suurendavad riski haigestuda. Peamised riskitegurid on:

• Kriptorhhia: Seisund, kus munand ei lasku sünni ajal skrotoomi, vaid jääb kõhuõõnde. Risk on suurem isegi siis, kui seda on operatiivselt korrigeeritud.
• Pereanamnees: Munandivähi juhtum sugulaste (isa, vend) seas suurendab riski.
• Vanus: Haigus esineb kõige sagedamini 15–35-aastastel meestel, kuigi võib ilmneda igas eas.
• Eelmine munandivähk: Individil, kellel on olnud munandivähk ühes munandis, on suurem risk haigestuda ka teises.
• Mõned geneetilised sündroomid, nagu Klinefelteri sündroom.

Munandivähi kahtlus tekkib kliinilise uuringu (füüsiline läbivaatus) põhjal. Diagnoosi kinnitamiseks ja haiguse ulatuse määramiseks tehakse järgmised uuringud:

1. Ultraheli (ultrahelikõrvalluuring): See on esmane piltuuring, mis võimaldab hinnata munandi struktuuri, suurust ja võimalikku kasvajat. See on valutu ja kiire protseduur.

2. Vereanalüüs tumor markeritele: Kontrollitakse spetsiifiliste valkude (AFP – alafetoproteiin, hCG – inimese koorioni gonadotropiin, LDH – laktaadi dehüdrogenaas) taset veres. Need markerid võivad olla tõusnud mitte-seminomi korral ja aitavad ka ravitulemuse jälgimisel.

3. Pildiuuringud: Kõhu- ja rindkere arvutomograafia (CT) või magnetresonantstomograafia (MRT) tehakse haiguse leviku hindamiseks lümfisõlmedesse ja teistesse elunditesse.

4. Operatsioon ja histoloogiline uuring (orhidektoomia): Kui kahtlus on tugev, eemaldatakse munandi eemaldamise operatsiooni käigus ja saadud kude uuritakse mikroskoobiga, et kinnitada diagnoosi ja määrata täpne vähitüüp.

Munandivähi raviplaan sõltub vähitüübist (seminoom või mitte-seminom), haiguse staadiumist ja tumor markerite tasemest. Ravi on väga tõhus ja hõlmab ühte või mitut järgmist meetodit:

• Operatiivne ravi (radikaalne orhidektoomia): See on esmane ravivõimalus, mille käigus eemaldatakse munand koos seemniksooniga läbi seemnesaarte. See protseduur ei mõjuta tavaliselt meeste viljakust ega hormonaalset tasakaalu, kuna teine munand kompenseerib funktsiooni.
• Järelvaatlus (observatsioon): Varajases staadiumis võib mõnel juhul piirduda operatsiooniga, järgides siis tihedat kontrolli (veretestid, pildiuuringud), et avastada võimalik retsidiiv varakult.
• Kemoterapia: Kasutatakse tavaliselt haiguse leviku korral või kõrge riskiga juhtudel, et hävitada vähirakke kogu kehas. See on sageli väga edukas munandivähi puhul.
• Kiiritusravi (radioterapia): Eriti seminoomi puhul kasutatakse kiiritust, et sihtida piirkondi lümfisõlmedes.
• Retroperitoneaalse lümfisõlmede eemaldamine (RPLND): Kompleksne operatsioon, mille käigus eemaldatakse kõhu tagaosas asuvad lümfisõlmed. Seda tehakse mõnel juhul mitte-seminomi korral.

Ravi järel on oluline pikaajaline järelvalve, mis hõlmab regulaarseid arstivisiite, vereanalüüse ja piltuuringuid.

Konsulteeri kohe uroloogi või perearstiga, kui märkad ühtegi järgmistest märkidest:

• Munandis või skrotoomis on tuntav uus, valutu või valuline paise, paksend või kõva moodustis. See on kõige olulisem varajane hoiatussümptom.
• Munand muutub suuremaks või muutub selle kuju või kontuurid.
• Tunnetad raskust või täistunnet munandikotis.
• Tekib äge või krooniline valu alajao, kõhu või selja piirkonnas.
• Ilmneb rinnanäärmete valulikkus või suurenemine.

Ära viivita konsultatsiooniga. Varajane tuvastamine on võtmeks täielikuks paranemiseks. Iga munandi muutus vajab arsti hindamist, isegi kui see ei valuta.