Munakist
Kirjeldus
Munakist on kaela piirkonnas tekkiv vedelikku täidetud moodustis, mis on enamasti kaasasündinud. Kuigi see on harilikult heabeneslik, võib see põhjustada ebamugavust, nähtavust või infektsiooni, mistõttu on oluline õigeaegne diagnostika ja ravi.
Munakist on mittepahaloomuline, vedelikuga täidetud kott või moodustis, mis asub kaelal. See tekib tavaliselt looteea arengu käigus, kui teatud kuded ei kao täielikult. Enamasti on tegemist lateraalse (külgse) munakistiga, mis on seotud kõrvasüljenäärmete arenguga, või mediaanse (keskmise) munakistiga, mis on seotud kilpnäärmekäärsoole arenguhäiretega. Need kistid võivad olla väikesed ja märkamatud või kasvada suuremaks, tekitades tundeid ja sümptomeid.
- Kaelal pehmekoeline, ümar või ovaalne pais (mass), mida on lihtne proovida.
- Pais võib olla liikuv või fikseeritud aluskudete külge.
- Paisu suurus võib aja jooksul muutuda, sageli suureneda infektsiooni korral.
- Naha värvus paisa kohal on tavaliselt normaalne.
- Valu või tundlikkus kaela piirkonnas.
- Neelamiseraskused või tundmatus, kui kist on piisavalt suur.
- Kõhklus hingamisel (harva, kui kist surub hingetrajekte).
- Paisu kiire kasv või muutus.
- Punetus, soojus ja turse kistide piirkonnas.
- Tugevam valu.
- Võib tekkida lihakasvaja (absess) koos mädaniku eritumisega.
- Üldine väsimus või palavik.
Munakisti peamine põhjus on looteea arenguhäire. Kaela piirkonnas on looteeas erinevaid struktuure ja kanaleid (nt kõrvasüljenäärmete käärsooled, kilpnäärmekäärsool), mis tavaliselt kaovad või muunduvad enne sünnitust. Kui need struktuurid ei kao täielikult, võivad nende jäänused täituda vedelikuga ja moodustada kisti. Riskitegureid, mis võivad soodustada selle tekket, ei ole selgelt tuvastatud, kuna tegemist on peamiselt kaasasündinud seisundiga. Harvem võib kaelakist tekkida ka trauma või pideva ärrituse tagajärjel.
Munakisti kahtlus tekib sageli füüsilise uuringu alusel. Arst hindab paisa asukohta, suurust, konsistentsi ja liikuvust. Diagnoosi kinnitamiseks ja täpsemaks hindamiseks kasutatakse mitmeid meetodeid:
- Ultraheliuuring (ultrahel) – See on esmavalik meetod, mis võimaldab visualiseerida kisti sisu (vedelik, õhk), seost ümbritsevate kudede ja veresoontega ning välistada teisi muutusi.
- Lõikeline koepõie võtmine (punktsioon) – Kistist võetakse vedelikku nõela abil, mida saab analüüsida (tsütoloogia) infektsiooni või pahaloomulisuse välistamiseks.
- Arvutitomograafia (KT) või Magneti-resonantstomograafia (MRT) – Neid kasutatakse keerukamatel juhtudel, kui on vaja täpset anatoomilist ülevaadet, eriti sügavalt asuvate kistide või operatsioonieelse planeerimise jaoks.
- Veretööd – Harva võidakse teha infektsiooni või kilpnäärme funktsiooni kontrollimiseks.
Ravi taktika sõltub kisti suurusest, sümptomitest ja patsiendi vanusest.
1. Jälgimine (observatsioon)
Väikesed, sümptomiteta kistid, mis ei muutu, võidakse lihtsalt regulaarselt jälgida ilma igasuguse sekkumiseta.
2. Kirurgiline eemaldamine (resektsioon)
See on kõige tõhusam ja püsivam ravi sümptomaatiliste või suurenevate kistide puhul. Operatsiooni käigus eemaldatakse kist täielikult koos oma kapsliga, et vältida uuesti teket. See on tavaliselt vähetraumaline protseduur.
3. Punktsioon ja aspiraatsioon
Kistist eemaldatakse vedelik nõelaga. See võib leevendada sümptomeid ajutiselt, kuid kist kipub uuesti täituma, seetõttu ei peeta seda pikaajaliseks lahenduseks.
4. Ravimite kasutamine
Kui kist on põletikus, võib olla vaja antibiootikumiravi enne operatsiooni. Steroide süstimist kisti kõrvaldamiseks praktiliselt ei kasutata.
Pärast kirurgilist eemaldamist on tervenemine kiire ja järelnähtused harvad.
Pöördu kindlasti arsti või otse erakorralisse meditsiiniosakonda, kui märkad järgmisi muresid tekitavaid sümptomeid:
- Kiire suurenemine: Kaelal olev pais kasvab märgatavalt kiiresti.
- Põletiku märgid: Pais muutub punaseks, soojaks, valulikuks või tekib palavik.
- Funktsionaalsed häired: Tekivad raskused neelamisel, hingamisel või kõnega.
- Valu: Püsiv või tugev valu kaela piirkonnas.
- Avamine: Kist avaneb iseenesest ja eritab vedelikku või mädanikku.
- Esmatähelepanek: Kui leiad enda kaelalt senitundmatu paisa, olgu see siis valuta või mitte, on oluline seda arstiga arutada, et välistada teisi võimalikke haigusi.