Mortoni neurom
Kirjeldus
Mortoni neurom on valuline seisund, mis mõjutab eeljalgades asuvaid närvi. See ei ole tegelikult pahaloomuline kasvaja (neuroom), vaid närvikoe paksenemine või fibroos, mis tekib survetaluva närvi ümber. Haigus avaldub iseloomuliku terava või põleva valuna jalalaba esiosas, eriti sõrmelüli vahel. See on üsna levinud põde, mis mõjutab enamasti naisi kitsaste või kõrgete kontsadega kingade kandmise tõttu.
Mortoni neurom on jalalaba esiosas, tavaliselt kolmanda ja neljanda varba vahel (harvem teise ja kolmanda vahel) asuva närvi kahjustus. Pidev survetingimus kitsastes kingades või korduv traumeerimine põhjustab närvi ümbritseva koe ärritumist ja paksenemist. See moodustab närvi ümber justkui sõlme, mis surub vastu külgnevaid luusi ja sidekõõluseid, põhjustades iseloomulikku valu ja tundetust. Kuigi haigust nimetatakse "neuroomiks", on tegemist pigem hüpertroofilise (paksenenud) närvikudega, mis on heaoomuline seisund.
- Eeljala esiosas, tavaliselt varbade aluses, lokaliseeruv terav, torkiv või põlev valu.
- Tunne, nagu oleks jalanõu sees või sokis volt või kivi.
- Valu, mis suureneb kinga kandmisel, eriti kitsastes või kõrgete kontsadega kingades, ja leevendub kingade võtmise ning jala lõdvestamisega.
- Varbade või jalalaba esiosa tundetuse või torkimise tunne.
- Püsiv valu, mis võib esineda ka puhkeolekus.
- Krambid varbades.
- Näiv valu, mis kiirgub varvastesse.
- Tunne nõrkust eeljalas.
Mortoni neuroma peamiseks põhjuseks on jalalaba esiosa ülekoormus ja trauma, mis põhjustab närvile survet. Peamised riskitegurid on:
- Kingavalmistus: Kitsad või kõrge kontsaga kingad suruvad varbaid kokku ja suurendavad survet eeljala närvi vastu.
- Jalasuse eripära: Lamedjalg, kõrgvarvas (hallux valgus) või teised anatoomilised eripärad, mis muudavad jala biomehaanikat.
- Sporditegevused: Korduvad löögid eeljalale jooksul, hüppamisel või teistes kergete või kõrge mõjuga sportides (nt tennises, jooksmises).
- Trauma: Otse vigastus eeljalale.
- Sugu ja vanus: Naised on haigestumisohtlikumad peamiselt kingade tõttu. Sagedasem 40-60-aastastel inimestel.
- Eelnevad jala probleemid: Bursoonid või sõrmelüli ülikoosid võivad kaasa aidata.
Diagnoos põhineb peamiselt anamneesil ja füüsilisel uuringul. Arst kuulab sümptomite kirjeldust ja katsub jalga, et tuvastada valulikkust sõrmelüli vahel. Tihti võib tunda iseloomulikku "klõpsatust" (Mulderi märk) närvile survet avaldades. Et välistada muud põhjused (nt stressimurd, artriit) ja kinnitada diagnoosi, võidakse kasutada järgmisi täiendavaid uuringuid:
- Röntgen: Välistab luuprobleemid.
- Ultraheliuuring (ultraheli): Võimaldab otse visualiseerida paksenenud närvi ja on sageli esmavalik.
- Magneti-resonantstomograafia (MRI): Pakub üksikasjalikku pilti pehmekoestest, kuid pole alati vajalik. Kasutatakse ebaselgetel juhtudel või enne operatsiooni.
- Elektromüograafia (EMG): Kasutatakse harva, et hinnata närvikanne kiirust ja välistada muid neuropaatiaid.
Ravi eesmärk on leevendada survet närvi ja vähendada põletikku. Enamus juhtudest on ravi konservatiivne (mitteoperatiivne).
Konservatiivne ravi:
- Jalatsi muutmine: Laiemate varbaruumidega, madala kontsaga ja toetava säärega kingade kandmine on kõige olulisem.
- Ortopeedilised sisutalpad või vahendid: Kohandatud talpad aitavad jaotada survet eeljalal ja toetada võlvikujulist jalakaart. Kasutatakse ka metatarsaalseid toetusi või vahetükke (orteesid) sõrmelüli vahele.
- Valuvaigistid: Suukaudsed mittesteroidsed põletikuvastased ravimid (nt ibuprofeen) võivad leevendada valu ja põletikku lühiajaliselt.
- Füsioteraapia: Võib hõlmata jala lihaste venitamist ja tugevdamist.
- Süstrav (kortikosteroidi) ravi: Valupiirkonda süstitav põletikuvastane ravim võib anda märkimisväärset leevendust kuudeks, kuid korduv kasutamine võib kahjustada ümbritsevaid kudesid.
- Füüsiline ravi: Läätseteraapia, ultraheli või šokkligiteraapia võivad aidata.
Operatiivne ravi: Kaalutakse alles siis, kui 6-12 kuud kestnud intensiivne konservatiivne ravi ei ole aidanud.
- Närvi dekompressioon: Närvi ümbritseva survet tekitava sideme lõikamine, et vabastada survet.
- Neuromeetomia: Kahjustunud närvikoe eemaldamine. See on sagedamini kasutatav meetod, kuid võib põhjustada püsivat tundetust vastavas varba piirkonnas.
Soovitatav on konsulteerida perearsti või ortopediga, kui:
- Valu eeljalal või varbade vahel kestab pikemat aega (üle paari nädala) hoolimata mugavate kingade kandmisest ja puhkusest.
- Valu segab igapäevast tegevust, näiteks kõndimist või sporti.
- Tekib järsk ja väga tugev valu, mis takib kõndimist.
- Märkate püsivat tundetust, nõrkust võid muutusi jala välimuses.
Ärge oodake, kuni valu muutub talumatuks. Varane diagnoos ja ravi, eelkõige jalatsi muutmine, võivad oluliselt parandada elukvaliteeti ja vältida vajadust operatsiooni järele.