Leukotsütoos

Leukotsütoos on seisund, mille korral vereringes on suurenenud valgete vereliblede (leukotsüütide) koguarv. Leukotsüüdid on immuunsüsteemi peamised rakud, mis kaitsevad meid nakkuste, bakterite, viiruste ja võõrkeha vastu. Normaalses vereproovis on leukotsüütide arv tavaliselt 4–10 x 10⁹/L. Leukotsütoosi diagnoositakse siis, kui see arv ületab ülemist normipiiri. Oluline on mõista, et leukotsütoos ise ei ole haigus, vaid sümptom aluseks olevast patoloogilisest protsessist. See võib olla füsioloogiline (nagu raseduse ajal või intensiivse füüsilise koormuse järel) või patoloogiline, mis viitab haigusele.

Leukotsütoosi võivad põhjustada paljud erinevad tegurid. Neid jagatakse peamiselt kahte rühma: reaktiivne (enamik juhtumeid) ja maliigne (vähkkasvaja tõttu).

Reaktiivne leukotsütoos (keha vastus häirele):

• Nakkused: Bakteriaalsed infektsioonid (nt kopsupõletik, neerupõletik) on kõige tavalisem põhjus.
• Põletikulised haigused: Reumatoidartriit, seedekulgla põletikulised haigused (Crohn'i tõbi, haavandiline koliit).
• Kudede kahjustus: Põletused, laialdased vigastused, operatsioonid, südameinfarkt.
• Toksilised mõjud: Raskmetallimürgistus.
• Stress: Tugev emotsionaalne või füüsiline stress, sh põletik, rasedus, krambid.
• Ravimid: Mõned valuvaigistid (nt kortikosteroidid), vaimse tervise ravimid.

Maliigne (vähkkasvajaline) leukotsütoos:

• Leukeemia: Valgete vereliblede vähk, kus luuüdi toodab suures koguses funktsionaalselt mittetöötavaid leukotsüüte.
• Müeloproliferatiivsed häired: Polütsüteemia vera, esmatrombotsüteemia.

Leukotsütoos tuvastatakse tavalise vereproovi (verepilt) abil, mis näitab leukotsüütide koguarvu. See on esimene samm. Oluline on seejärel kindlaks teha põhjust:

1. Täpsem verianalüüs: Tehakse leukotsüütide valem, mis näitab, millist tüüpi leukotsüüdid (neutrofiilid, lümfotsüüdid jne) on suurenenud. See annab vihje põhjusest (nt neutrofiilia viitab bakteriaalsele infektsioonile, lümfotsütoos viirusele).

2. Füüsiline uuring ja anamnees: Arst küsib sümptomite kohta ja teeb põhjaliku kehauuringu.

3. Põletikumärkide testid: CRP (C-reaktiivne valk) ja erütrotsüütide settimiskiirus (ESR).

4. Põhjaaju aspiratsioon ja biopsia: Kui kahtlustatakse leukeemiat või muud luuüdi häiret, võetakse luuüdiproov.

5. Pildiuuringud: Rindkere röntgen, ultraheli või CT, et leida põletikuhäire või infektsiooni koldeid.

6. Infektsioonidiagnostika: Verekultuurid, uriinikultuurid.

Leukotsütoosi ravi on suunatud selle põhjustanud haigusele, mitte vereloenduse muutusele endale.

• Bakteriaalsete infektsioonide korral: Antibiootikumravi.
• Põletikuliste haiguste korral: Põletikuvastased ravimid (nt ibuprofeen), immunosupressandid, bioloogilised preparaadid.
• Stressi või reaktiivse leukotsütoosi korral: Põhjuste kõrvaldamine (nt stressi vähendamine) – leukotsüütide tase normaliseerub iseenesest.
• Leukeemia või teiste vere- ja luuüdi vähkide korral: Ravi võib hõlmata kemoteraapiat, siirdamist, sihtravimeid või kiiritusravi. Sellistel juhtudel on eesmärk hävitada ebanormaalsed vähirakud ja taastada normaalne verelooming.
• Ravimite põhjustatud leukotsütoos: Ravimi doosi kohandamine või asendamine teise preparaadiga (ainult arsti järelevalvel).

Kui teil on järgmised sümptomid, on oluline konsulteerida arstiga:

• Püsiv ja kõrge palavik (üle 39°C), eriti külmavärinatega.
• Tundmatu põhjusega kaalulangus või ööhigistamine.
• Püsiv väsimus, mis ei lõpe puhkamisega.
• Sagedased infektsioonid (nt kõri-, kuse- või nahainfektsioonid).
• Valulikkus või suurenemine lümfisõlmedes, põrnas või maksas.
• Ilu- või verejookse sagedamine, sinikaarmete teke.

Kui verianalüüsile lisandumata leitakse leukotsütoos, on oluline teha täiendavaid uuringuid põhjuse selgitamiseks. Ärge ignoreerige seda sümptomit – see võib olla võti varajase ja tõhusa ravi algatamiseks.