Kooroidiit (Choroiditis)

Kooroidiit on kooroidea põletik. Kooroidea (keskmine silmakile) asub kõvakesta (skleera) ja võrkkesta (retina) vahel ning sisaldab palju veresooni, mis toidavad võrkkesta välimisi kihte. Põletik protsess selles piirkonnas võib olla nakkuslik või mittelnakkuslik. See võib esineda isoleerituna või olla süsteemse haiguse (näiteks autoimmuun- või nakkushaiguse) osana. Põletik võib kahjustada mitte ainult kooroidead, vaid sageli ka külgnevat võrkkesta (retiniit) ja/või veresoonkesta (vaskuliit). Sellist olukorda nimetatakse koorioretiniidiks või panoftalmiaks, kui põletik on haaranud kogu silma sisekesta. Haigus võib olla äge või krooniline, lokaliseerunud ühte kohta või mitmekohaline.

Kooroidiidi täpsed põhjused ei ole alati teada, kuid see jaguneb kahte peamisse rühma: infektsioonne ja mittelnfektsioonne (sageli autoimmuunne).

Infektsioonised põhjused: Need võivad olla bakteriaalsed (nt süüfilis, tuberkuloos), viiruslikud (nt tsütomegaloviirus (CMV), herpesviirus, epsteini-barri viirus), seened (nt kandidoos, histoplasmoos) või parasiidid (nt toksoplasmoos, toksokar).

Mittelnfektsioonised põhjused: Siia kuuluvad autoimmuunhaigused, kus organism ründab oma koe. Levinumad seosed on sarkoidoosiga, Behçeti tõvega, Vogt-Koyanagi-Harada sündroomiga ja süsteemse punalupusega. Samuti võivad põhjustada trauma või mõned ravimid.

Riskitegurid: Süsteemse autoimmuun- või põletikulise haiguse olemasolu, immuunpuudulikkus (nt HIV/AIDS, ravimite tõttu), lähedane kontakt mõne infektsiooni kandjaga ning geneetiline kalduvus.

Kooroidiidi kahtlus tekib sümptomite ja silma põhjaliku läbivalguse uurimise (oftalmoskoopia) põhjal. Arst näeb põhjas põletikuliste fookuste või armatuuride muutusi.

Peamised diagnostilised meetodid:

• Optiline koherentne tomograafia (OKT): Võimaldab detailselt hinnata võrkkesta ja kooroidea ülemisi kihte, näha paksenemist või vedelikukogunemist.
• Silma põhja autofluorestsents (FAF) ja fluorestseiniangiograafia (FA): Eriliste värvainete süstimise ja fotode abil kaardistatakse veresoonkonna seisundit ja põletikuliste muutuste ulatust.
• Indotsüaniinrohelise angiograafia (ICGA): Eriti hea kooroidea veresoonkonna hindamiseks.
• Ultrasundiuuring (B-skann): Kasulik, kui põhjas on läbipaistvus halvenenud (nt klaaskeha udustuse tõttu).
• Süsteemse haiguse väljaselgitamine: Kuna kooroidiit võib olla teise haiguse avaldumisvorm, võidakse vajadusel teha vereteste, rindkere röntgen, CT või MRI, konsultatsioonid reumatoloogi või infektsionisti juures.

Ravi eesmärk on põletiku kiire peatamine, nägemisfunktsiooni säilitamine ja sümptomite ennetamine. Valik sõltub põletiku tüsistusest, ulatusest ja põhjusest.

Infektsioonse kooroidiidi ravi: Suunatud põhjustava mikrobi (bakteri, viiruse, seene või parasiidi) vastu. Kasutatakse antibiootikume, antiviraalseid, seeneravimeid või antiparasiitilisi ravimeid (nt tabletid või süstlad).

Mittelnfektsioonse (autoimmuunse) kooroidiidi ravi: Põhilised on põletikuvastased ravimid.

• Kortikosteroidid: Esmavalik. Alguses võidakse kasutada kõrgeid doose suukaudselt või süstladena. Kohalikult (silmatilgad või põhja süst) piisab ainult kergetel juhtudel.
• Immuunmodulaatorid / immunosupressandid: Kui kortikosteroididest ei piisa või neid ei saa pikaajaliselt kasutada, lisatakse ravim nagu metotreksat, tsüklofosfamiid, mikofenolaat või tsüklosporiin.
• Bioloogilised preparaadid: Rasketel või ravimikindlatel juhtudel (nt infliksimab, adalimumab, rituksimab).

Kõrvalravid: Silmapõletiku leevendamiseks võidakse määrata laiendatud tilgad. Korduvatel juhtudel võib tekkida teisene glaukoom või katarakt, mis vajavad oma spetsiifilist ravi (tilgad, operatsioon).

Silma või nägemise järsu muutuse korral tuleb pöörduda silmaarsti (oftalmoloogi) poole VÕIMALIKULT KIIRESTI. Eriti oluline on see järgmiste "punaste lipukeste" sümptomite korral:

• Äkiline, oluline nägemise halvenemine ühes või mõlemas silmas.
• Äkiline tekkiv suur hulk ujuvaid täppe, eriti kui neid kaasneb välkude nägemine.
• Väga valus silmpunt, punetus ja valgustundlikkus üheskoos nägemishäirega.
• Nägemisvälja kaotus (nt varju tekkimine küljest või keskelt).

Kui teil on diagnoositud autoimmuun- või süsteemne haigus (nt sarkoidoos, lupus) ja teil tekivad ujud täpid või nägemise halvenemine, on see põhjust kiireks kontrolliks. Korduva kooroidiidiga patsientidel on oluline järgida arsti määratud kontrollgraafikut, isegi kui sümptomeid hetkel pole.